9/11 märgi all tuntuks saanud terrorirünnakud nõudsid 2001. aastal ligi 3000 inimese elu. Tänasest Postimehest võib lugeda, kuidas see sündmus mõjutas USA välispoliitikat, Afganistani ning ka filmi- ja telemaailma.
Ent 9/11 mõjutas ka meie arusaama turvalisusest. Seda esmalt puhtempiiriliselt – pea igaüks on kogenud aastatega suurenenud turvakontrolli lennukisse sisenemisel. Mõnes riigis on suurem kontroll ka muudesse kohtadesse sisenemisel, olgu selleks bussid või kaubanduskeskused.
Lisaks oleme hakanud turvalisust teistmoodi mõistma – 9/11 näitas, et absoluutset turvalisust pole olemas ja et suurte ohvritega lõppevaid terroriakte võib sooritada väike hulk inimesi. Superriigile kahju tekitamiseks pole vaja superarmeed.
Reageerides terrorirünnakutele, kuulutas USA välja sõja terrorile. Kuid juba 20 aastat tagasi leidus kriitikuid, kes märkisid, et sõda peaks kunagi ka lõppema, kuid terror on midagi, mis ei kipu maailmast kaduma. Nii ongi sõda terroriga kestnud ametlikult juba 20 aastat, kuid lõppu ei paista kusagilt. Tekib küsimus, kas säärane loosung on ikka õige.
Vastuolud terroriga võitlemisel ilmnesid enim Afganistanis, kuhu USA suunas oma invasiooni 2001. aastal vastusena Talibani vastuseisule anda välja Al Qaeda liidrid. Nüüd, 20 aastat hiljem, on ameeriklased ja lääs tervikuna Afganistanist ennasthäbistavalt lahkunud ja Taliban kontrollib tervet riiki. Kas sõda terroriga on Afganistanis kaotatud ja invasioon on olnud asjatu?
Kui vahetult pärast 9/11 paistis hetkeks, et vana geopoliitika asemele tuleb riikide üksmeelne võitlus terroriga, on praeguseks selge, et võitlus võimu pärast on tagasi.