Mudlum: koolijütsidele ja maailmamuutjatele

04.11.2020, Tallinn. Made Luiga ehk Mudlum portree. Estonian writer Mudlum. Foto Madis Veltman, Postimees FOTO: Madis Veltman/postimees Grupp/scanpix Baltics Foto: Madis Veltman / Postimees

Kõik, kõik on uus septembrikuus – algab kulumiseni pruugitud lastesalmike. Mis seal kõik oli, aabits uus ja ranits uus, ja vist on uus ka koolipluus – no vast mõni laps läheb kooli ka vana ranitsa ja vana pluusiga, aga üks aasta mõtteline algus on kindlasti septembris. Kes ei mäletaks oma vihkude peale kirjutatud õppeaastaid, olid need siis 75/76 või 95/96 või veel mingid muud numbrid, aga kuidagi imelik ja harjumatu oli seda uut kombinatsiooni kirjutada, kuidagi tähtis ja pidulik olla aasta vanem, aasta suurem, aasta tähtsam ja elule lähemal. Mina mäletan päris selgesti seda aega, kui viienda klassi lapsed tundusid mulle väga suured, peaaegu täiskasvanud, püüdmatult kaugel ja kõrgel. Kool on ju nagu trepp, mida mööda ronid justkui ikka näiliselt kõrgemale ja kõrgemale, kuni oled täitsa ülal väljas, kust näed ümberringi, näed igale poole ja elu su ümber on järsku sinu oma, see täiskasvanuelu, suurte elu, ilma koolikottide ja vihikuteta.

Muuseas, hiljuti oli mul vaja oma tõlkijale teha selgitustööd vihikupaberite asjus. Ta ei teadnud, mis asjad need sellised on. Tema polnud selliseid näinud. Ma siis seletasin, et vanasti olid vihikud helesinakasrohelise väga õhukeste kaantega ja neile müüdi eraldi vihikupabereid – eri mustritega, kümne kaupa torusse keeratud. Neid siis pidi voltima. Ja mitte ainult vihikute ümbrispaberid – ka kooli raamatukogust antud õpikutele tuli jõupaberist kaaned ümber voltida, et need niigi narustatud raamatud veel rohkem ära ei kuluks. Vihikupaberile (mida võiksin ka nüüd pimesi voltida) käisid omakorda ümber õhukesed kilekaaned. Praegu muidugi pole meil vist enam sellist nalja vaja teha, või ikka on? Ei tahaks küll, et selline kaunis kunst nagu ümbrispaberite voltimine minevikuhõlma kaob koos tahvli ja krihvliga.