AK ⟩ Alar Karis: rõuged on ainuke ohtlik inimeste nakkushaigus, mis on suudetud maailmast likvideerida

Edward Jennerit peetakse üheks esimeseks teadlaseks, kes uuris ja kirjeldas vaktsiinide toimet. Foto: akg-images

Rõugete vastu kaitsepookimise alustamine viis viimaks selle inimestele ohtliku nakkushaiguse kadumiseni, kirjutab endine Eesti Rahva Muuseumi direktor Alar Karis. 

Kõik algas 1756. aasta jaanipäeva paiku, mil Raadi mõisnik rittmeister Karl von Liphart andis kahe talupojast pärisorja lapsed Tartu linnaarsti August Wilhelm Schulinuse meelevalla alla, et see nende peal rõugete inokulatsiooni (variolatsiooni) katsetaks. (Variolatsiooni käigus nakatati inimesi rõugehaige paranevatest haavanditest saadud materjaliga – toim.)

Muidugi püüti seda kõike teha salaja ja lastevanemate teadmata. Pärast pookimist viidi lapsed väidetavalt ühte kaugesse tallu peitu. Ometigi said vanemad haisu ninna ning ühe lapse isa tuli teise lapse emaga paika, kus lapsed juba kuivavate rõugearmidega vabas õhus ringi jooksid ja end hästi tundsid. Ema, kellel kodus veel pool tosinat last, tahtis kindlasti oma lapse kaasa võtta, vaatamata sellele, et ka tema laps oli hea tervise juures. Naist püüti jõuga takistada.

Enam-vähem nii kirjeldas Raadi mõisamaadel tekkinud olukorda linnaarst Schulinuse kaasaegne Friderich Konrad Gadebusch teoses «Livländische Bibliothek nach Alphabetischer Ordnung» (1777). Pärast sellist õnnestunud ravivõtet lasi ka mõisahärra Liphart oma lapsed rõugete vastu pookida ning ühtekokku pani Schulinus Liivimaal rõugeid 1023 aadlisoost lapsele, kellest vaid üks suri. Seegi surm ei olnud Schulinuse põhjustatud, vaid laps toodi rõugeid panema haigena, seda arsti eest varjates. Oluline on märkida, et linnaarst Schulinus sai selle töö eest kopsaka varanduse, teenides kuni oma lahkumiseni Liivimaalt 1768. aastal kokku 15 000 rubla. Ühe rubla eest sai tollel ajal osta näiteks 250 kg rukkijahu, 50 kg nisujahu, 30 kg sinki ning pool peakatet (müts maksis kaks rubla).