Kati Lindström FOTO: Erakogu

Haigus kivisid ja kände mööda ei käi, ütleb eesti vanasõna. Kändude haigused tõesti inimesele kergesti ei nakka. Halvem lugu on loomadelt inimestele kanduvate haigustega, mis on meid epideemiatena kimbutanud sellest ajast peale, kui kütid-korilased paikseks jäid, kirjutab Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli ja Tallinna Ülikooli keskkonnaajaloo keskuse teadur Kati Lindström. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Paljud vanad haiguskäsitlused pole kuhugi kadunud, vaid elavad esmatasandi arstiabis rõõmsalt edasi. Juba Karl Ernst von Baer ohkas, et «ei tea Euroopas ühtegi haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb... Nende (eestlaste) peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas». Neid «ravimeid» me enam ei kasuta, aga iga kord, kui viitame «külmetushaigustele», oleme oma kujutluses tagasi maailmas, kus ebasoodne keskkond, külm õhk või tuuletõmbus inimese haigeks teeb. Pisikuteteoorial põhinevas meditsiinis ei ole haigestumine ilma viiruseta võimalik – Antarktikas «külmetushaigusi» ei ole.

Meie biomeditsiiniline haiguskäsitlus ei vasta patsiendi jaoks kõige tähtsamale küsimusele: miks? Miks mina? Varasemad haiguskäsitlused ei olnud ravis efektiivsed, aga pakkusid seletust, mida inimene vajas. Ei maksa arvata, et tänapäeva inimese vajadus ühe lihtsa seletuse järel kuidagi väiksem oleks. Kui miks-küsimusele vastab kosmiline energia, looduse ürgjõud või jumala tahe, siis on selge, et ka lahendust otsitakse sealt. Seega pole imestada, et just uusvaimsuse otsijate seas on palju neid, kes tänapäeva meditsiini haiguse määratluse ja ravimeetodid hülgavad.

Ajaloolised allikad on hea meeldetuletus sellest, et ei talupojamõistus, orgaaniline toit, tablettidest rikkumata immuunsüsteem ega looduslähedus olnud kunagi piisav kaitse epideemia eest. Looduse ürgjõud võib küll olla suur, aga see jõud on ka selline, et enne tänapäevast meditsiini nägid vaid pooled loodusega kooskõlas elanud lastest täiskasvanuiga. Mida sügavamale teiste liikide territooriumile tänapäeva inimene tungib, seda suurem on risk sealt üles korjata uusi senitundmatuid viirusi, kuid palvete ja hea energiaga nende vastu ei saa.