FOTO: Urmas Nemvalts

Kõrgharidusreform läheb täna riigikogus lõpphääletusele. Loosung, mille eest ­IRLile valimistel hääli anti, oli «tasuta kõrgharidus». Kõigi heatahtlike inimeste ilus soov selle taga on, et ükski Eesti inimene ei jääks majanduslikel põhjustel ilma haridusest, mis aitaks tal oma võimeid hästi rakendada ning oma unistuste poole pürgida.

Pelk sõna «tasuta» pole kaugeltki ainus võimalus seda soovi täita. Hirm, mille peal niisugune hüüdlause töötab, on mõistagi see, et äkki jääb minu andekas laps haridusest ilma, sest õigel hetkel puudub raha. Meil ei tasu kodanikena omaks võtta hoiakut: ah, see oli kõigest loosung.

Vastupidi, demokraatlikus riigis peab poliitikute tegusid väga tähelepanelikult võrdlema sellega, mida nad lubasid. Poliitikud peaksid ka ise mõtlema, mitme minuti ja mõttekäänuga suudavad nad seletada, et sündiv reform ongi valijatele lubatud tasuta kõrgharidus. Kui seletamine ikka väga kaua aega võtab ja käänuline on, kas peaksime seda siis uskuma jääma?

Tasuta kõrgharidust müüdi valijatele ühes paketis vajaduspõhiste toetustega. Õppetoetusi ei pea külvama lennukilt, aga nende olemasolu on väga oluline osa sellest, mida sisuliselt lapsevanematest valijatele lubati: Eesti ühiskond ei jäta noori jõukohase hariduseta pelgalt seepärast, et teil pole parasjagu raha. Toetused on endiselt vaid üldsõnaline lubadus.

Suurem jagu seaduse kuju võtvast kõrgharidusreformist ei seondugi ­IRLi valimislubadusega. Tegu on pigem ajalooliselt kujunenud kompromissreageeringute komplektiga selle valdkonna probleemidele. Keskseks tehniliseks ümberkorralduseks võib pidada üliõpilaste arvuga seotud pearaha asendamist õppeasutustele antavate tegevustoetustega. Näitena võib tuua õigusteaduse õpetamise, kus riiklik tellimus kattis siiani väga väikese osa kuludest.

Loomulikult tõi see kaasa kiusatuse teha leping nii paljude isade ja emade rahakottidega kui vähegi võimalik, mis mingist piirist alates hakkab sööma õppekvaliteeti kas või seetõttu, et kõik üliõpilased pole piisavalt võimekad.

Teisalt ei saa ka väiksemat arvu noori juristideks koolitada paari professori jõuga – tahtes tasuta kõrgharidust, mitte selle imitatsiooni,  tuleb vahe katta maksumaksjal. Terves hulgas valdkondades võib süsteemi keeldudega muutmine, seejuures raha juurde andmata, tuua kaasa mõttetult valusaid tagajärgi.

Minister Jaak Aaviksoo on julge mees, kes on kogu oma valdkonna probleemid ette võtnud ning pidanud seetõttu lisaks asjakohasele kriitikale taluma üpris palju inetult isiklikku näägutamist ajakirjanduses. Samas on selgelt vara kõrgharidusreformi kiitma hakata, sest loogikaauke ses jagub ning suure jao sätete tegelik mõju saabki selguda alles nende rakendamisel – ametnike tarkusele/lollusele on jäetud palju ruumi.