/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)
/nginx/o/2021/09/09/14056964t1hce7a.jpg)
NATO on USA-le endiselt oluline, kuid Euroopa liitlastelt oodatakse tunduvalt suuremat panust, kirjutab Eesti välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik.
Tellijale
Kristi Raik: udu Euroopa strateegilise autonoomia ümber (3)
Lääneriikide lahkumine Afganistanist puhus Euroopas jälle lõkkele arutelud strateegilise autonoomia üle. Debatt tiirleb üha uuesti vanadel radadel: üldiselt ollakse nõus, et Euroopa peab rohkem oma julgeoleku heaks tegema, kuid puudub üksmeel, kes, mida ja kuidas peaks rohkem panustama. Olen korduvalt läbinud Euroopa kolleegidega umbes sellise vestluse:
Kolleeg: «Euroopa Liit vajab strateegilist autonoomiat! USA suundub üha enam Aasiasse, EL peab tulevikus suutma end ise kaitsta ja hallata konflikte oma lähinaabruses.»
Mina: «Aga ELil ei ole võimekust ega tahtmist tegelda Venemaa-ohuga, mis on idapoolsete liikmesriikide esmane mure. Ilma USA ja NATO panuseta ei suuda me Venemaad heidutada ega end kaitsta.»
Kolleeg: «Aga ELi strateegiline autonoomia ei tähenda mingit ohtu või konkurentsi NATO-le! See ei puuduta üldse kollektiivkaitset, muidugi jääb see ka edaspidi NATO ülesandeks. EL peab suutma iseseisvalt läbi viia näiteks sõjalisi operatsioone lõunanaabruses.»
Mina: «Nõus, et EL peab panustama rohkem lõunanaabruses. Aga mis mõttes me siis räägime strateegilisest autonoomiast, kui EL ei suuda ega kavatsegi osa liikmesriikide eksistentsiaalsete ohtudega tegelda? Eesti jaoks on ka edaspidi esmane kaitsepoliitika raamistik NATO.»