2021. aastal EKI ühendsõnastikku lisatud uutest sõnadest kirjutab Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets.
AK ⟩ EKI keelekool: sabatunne
Keel on nagu inimene: üle kõige meeldib talle arvatavasti olla «õnnelik, vaba ja laisk», nagu luuletas Betti Alver. Nõnda on keel ääretult osav teistelt laenama, pikki sõnu lühemaks tegema, võõraid häälikuid suupärasemaks mugandama, sama sõna uues tähenduses kasutama – kõik omaenda mugavuse ehk keeleökonoomia nimel. Teisalt on keel uudishimulik ja jutukas: ta toob meile maailmast aina uusi teateid kõikvõimalike maailma asjade kohta. Uudised jõuavad meieni enamasti kirjakeele vahendusel, uued sõnad tulevad keelde katkematu voona, olles teataval hetkel nii vajalikud, et ilma nendeta kohe üldse ei saa. On arvatud, et umbes kolmandik jääb neist püsima, teised viib aeg endaga kaasa.
EKI ühendsõnastikku (Sõnaveebi) on 2021. aastal seni lisatud üle 170 uue sõna ja tähenduse. Sõnastikus saadab neid tähis UUS (2021). Nad on nagu lühikokkuvõte elust, mida me sel aastal oleme elanud.
Pole üllatus, et jätkuvalt on esil koroonateema, oleme sõnastikku lisanud suure hulga sellega ühel või teisel viisil seotud sõnu: koroonapass, COVID-tõend, deltatüvi, kiirkliinik, NEET-noor, kätepuhastusjaam ja suupärasem desojaam. Sõna platoo on saanud juurde tähenduse «stabiilne, suuremate kõikumisteta ja arenguta seis mingi perioodi vältel». Keele «laiskuse» on proovile pannud provakser ja antivakser: siin on kõnekeel mugavusest loovutanud t-tähe (vrd sõnaga vaktsiin); korrektsem antivaktser nõuab kahtlemata rohkem pingutust. Igapäevapruugis on koguni sellised erialaterminid nagu mRNA-vaktsiin ja PCR-test.
Ootamatult on tavapõllumajandus omandanud koletisliku sisu.
Ühiskonnas arutlesime abieluvõrdsuse, heteronormatiivsuse ja trumpismi üle, ülikoolides seati sisse võimalus taotleda mikrokraadi.
Koos harukordselt kuuma suvega kogesime troopilist ööd ja kuulsime, et ka meie oma laius- kraadil võime sattuda kuumakuplisse. Puhkuse ajal nautisid paljud meist mokteile ja draanikuid, kandsid paljajalujalatseid, ööbisid laavus, lootsid reisimulli peale.
Uus loodusmoodustis on putukaväil. Sõna elurikkus lõi Mikk Sarv aastal 2005, sel suvel intrigeeris meid linnalooduses kureeritud elurikkus. Viimast me siiski registreerinud veel pole. Ootamatult on tavapõllumajandus omandanud koletisliku sisu.
Ühiskonnas arutlesime abieluvõrdsuse, heteronormatiivsuse ja trumpismi üle, ülikoolides seati sisse võimalus taotleda mikrokraadi. Augustis tõusis tulipunkti, kas ütelda talib või taliib (vt ÕSi soovitust EKI ühendsõnastikus), endise okastraadi asemel hakati ühtäkki kõnelema tõkestustraadist.
Majanduses on mõned ettevõtted kasvanud digihiiuks, mõned on ükssarvikud, ringi liigub äriingleid, toimib platvormimajandus, vahetatakse eedresse, on leiutatud robotautod ja rüürobotid.
Paljud laenud ei tule üldse tühjale kohale, vaid olemasolevate sõnade kõrvale: kui ennemini usaldasime oma kõhutunnet või sisetunnet, siis nüüd sabatunnet. Samamoodi tuli omal ajal alamsaksa pott soomeugri paja asemele, germaanlaste priius on pisut alla vandunud slaavlaste vabadusele. Ent keeles on nad kõik alles.
Sabatunne ütleb, et meie keelel on hea elu.