Harri Kivilo: Eesti sisserändajad, keel ja kool

Foto: Kaljo Raud/PM/Scanpix Baltics

Loodan, et head Eesti koolihariduse korraldajad ei pahanda, kui sissejuhatusena väidan, et olen ise ka mõne aasta kooliharidust saanud: algkooliealisena okupatsioonieelses Eestis, teismelise pagulasena Rootsis. Kutsutud sisserändajana olen koos abikaasaga elanud 41 aastat Kanadas – ilma kuulmata, et mõni sisserändaja oleks avalikult soovinud, et nende lapsed saaksid kohustusliku koolihariduse oma emakeeles või et õpetajad peaksid oskama sisserändajate emakeelt – selgitamaks, mis riigikeele õppijal jäi arusaamatuks.

Oma Kanadas sündinud laste ning sealset üldist sisserändajate suhtumist riigikeeles õppimisse hinnates tuleb järeldada, et Eestis on tahetud siia NSV Liidu poolt elama saadetud isikute laste koolihariduse saamine korraldada mingil erilisel viisil, mida pole suudetud 30 aasta vältel edukaks rakendamiseks mõtestada. Ent juba pikemat aega on võõrkeeli õpetatud ilma õppija emakeelt selgitusteks kasutamata. Arusaamatuks jäänud uue võõrkeelse sõna tähendust saab keeleõpetaja mitme lihtsama võõrkeelse sõnaga selgitada. Selle õpetamisviisi metoodika osas on isegi internetis huvitavaid õpetusi. Andmeid ingliskeelsete kursuste kohta on internetis pealkirjaga «Keelte õpetamine põhikoolis: uuringute praktiline rakendamine».

Sisserändajate laste koolitamise viljakus on suurim, kui see toimub tavalistes riigikeelsetes koolides: ilma lõimimiskavade ja nende rakendamisteta.