/nginx/o/2021/01/12/13571966t1h9623.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/07/14052672t1ha75c.jpg)
- Mida Afganistanis oodata?
- Kes sellest olukorrast kasu saab?
- Mida teeb lääs?
Talibani hiljutine võimuletulek Afganistanis ei tähista uut verstaposti mitte ainult selle riigi, vaid kogu piirkonna ajaloos. Mida on Afganistanis oodata? Suure tõenäosusega juhtub midagi sarnast sellega, mis juhtus Iraanis 1979. aastal pärast islamirevolutsiooni. Kuid on üks teatud erinevus: Afganistanis, kus haridustase on madalam, riik on mitu korda vaesem kui Iraan ja ühiskond veel konservatiivsem, tõotab islamiseerimine olla palju karmim, teisitimõtlejatele halastamatum ja veel vähem tsiviliseeritud, kui oli Iraanis. Afganistani nõrk riiklus on suures osas saanud omamoodi hõimudeüleseks moodustiseks riigis, kus sajad ja tuhanded hõimud on üksteisega vastasseisus.
Lisaks on Afganistani haridustase väga madal ning haridust annavad sageli ühel või teisel viisil konservatiivsed salafistlikud ja vahhabistlikud õpetajad. Need, kes tõesti toetasid läänestumist ja enam-vähem demokraatlikku lähenemist, on riigist kas juba välja rännanud või teevad seda. Need tegurid on oluliselt hõlbustanud ja aitavad endiselt kaasa islamistlike radikaalsete ideede kasvule. Pole juhuslik, et al-Qaeda valis omal ajal baasiks just 1990. aastate Afganistani. Kas 2021. aastal võib ka nii minna?
Kuigi Taliban lubas sallivamat lähenemist ja reforme, viitab nende tegevus vastupidisele. Taliban on juba avalikes kohtades keelanud muusika ning tapnud populaarse luuletaja ja laulja, rahvamuusika esitaja Fawad Andarabi. Selgub, et pole põhjust loota Talibani lubadustele näidata üles sallivust. Lisaks ootab Talibani tõenäoliselt konflikt rivaalitsevate terroriorganisatsioonide ISISe ja al-Qaedaga. Viimastele annavad Afganistani sündmused uue võimaluse ja on põhjust eeldada, et Afganistani ressursse võivad al-Qaeda ja ISIS kasutada rahvusvahelises terrorismis.
Lisaks on Afganistanis etnilisi gruppe, kes peavad Talibani vaenlaseks. Näiteks tadžikid, riigi suuruselt teine etniline rühm, samuti Afganistanis elavad usbekid, kes ei nõustu Talibani režiimiga, on nendega juba vastasseisu astunud.
Edasine kodusõda Afganistanis ainult süvendab pagulasprobleemi, kriisi ja destabiliseerib piirkonda veel rohkem. Proovime vaadata, kes püüab praegusest konfliktist kasu saada.
Iraan
Kuidas on lood Iraaniga? Kas Iraan võidab sellest? Pigem mitte, šiiitlikul Iraanil on selles piirkonnas oma huvid ja ta soovib laiendada oma mõju kogu Lähis- ja Kesk-Idas ning sunniitradikaalide võimuletulek Teheranile vaevalt meeldis, eriti kuna Iraani idapiir ei ole stabiilne, just Afganistani tõttu, mille 921 kilomeetri pikkuse piiri kaudu tulevad Iraani uimastid ja terrorism. See on Teheranile juba aastaid peavalu valmistanud. Jah, ameeriklaste lahkumine Afganistanist on ühelt poolt Iraanile kasulik ja justkui võit. Nüüd näib Iraani tee itta olevat vaba, kuid koostöö šiiitliku Teherani ja radikaalse sunniitliku Kabuli vahel on sisuliselt võimatu.
Afganistanis, kus haridustase on madalam, riik on mitu korda vaesem kui Iraan ja ühiskond veel konservatiivsem, tõotab islamiseerimine olla palju karmim, teisitimõtlejatele halastamatum ja veel vähem tsiviliseeritud, kui oli Iraanis.
Nii saab Iraan toetada Talibani-vastaseid tadžikke, kes on tegelikult pärslastele lähedane hõimurahvas, nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt. Lisaks on Iraan mures šiiitide saatuse pärast Afganistanis, kelle suhtes Taliban ei ole salliv. Näiteks 2001. aastal suurenesid Iraani ja Afganistani suhetes pinged just seetõttu, et Afganistani šiiitide vähemust diskrimineeriti, Taliban rõhus ja isegi ründas neid. Seejärel toetas Iraan Talibani-vastast Põhja-Allianssi. 2001. aastal pärast Talibani langemist paranesid Iraani ja Afganistani suhted. Seega on nüüd oodata kahepoolsete suhete halvenemist.
Taliban Pakistani ja India vastasseisu kontekstis
India ja Pakistan on selles piirkonnas pikaajalised vastased alates 1947. aastast. Talibani võimuletulek vaid valab õli tulle, seega asi ei parane, pigem vastupidi. Pakistan, kelle territooriumil on palju radikaalseid islamistlikke ja terroristlikke rühmitusi, ja Pakistan, kes ei suuda võrdsetel alustel konkureerida tugevama Indiaga (sh ka näiteks konventsionaalse sõja puhkemisel), kasutab sageli Delhi vastu hübriidsõda, sh terroristlikke võtteid. Pakistani roll Talibani loomisel on üpris märkimisväärne, tasub mainida vaid ühte fakti, mis seda hästi ilmestab: kümned tuhanded pakistanlased sõdisid 1990ndatel Talibani poolel. 2001. aastal võitles mõne allika kohaselt Afganistanis Põhja-Alliansi (Talibani-vastased jõud) vastu 30 000 Pakistanist pärit võitlejat, samuti 14 000 – 15 000 Afganistani Talibani ja 2000–3000 al-Qaeda võitlejat.
Edasine kodusõda Afganistanis ainult süvendab pagulasprobleemi, kriisi ja destabiliseerib piirkonda veel rohkem.
Pakistani president aastatel 2001–2008, kindral Pervez Musharraf, kes oli tol ajal armee staabiülem, vastutas tuhandete pakistanlaste saatmise eest võitlema koos Talibani ja Bin Ladeniga Ahmad Shah Massoudi vägede vastu. Seega on Talibanil sidemed Pakistani islamistlike radikaalsete organisatsioonidega ja nad tegutsevad isegi Pakistanis, mis ei ole omakorda lisaprobleem mitte ainult Pakistanile, vaid ka Indiale. Taliban võib mängida rolli 1947. aastal alanud India ja Pakistani konfliktis. Sellise hübriidsõja näiteid on varemgi täheldatud.
2001. aastal ründasid islamiterroristid Indias asuvat Jammu ja Kashmiri seadusandlikku kogu. Samal 2001. aastal ründasid India parlamenti al-Qaedaga seotud Pakistani terrorirühmitused Lashkar-e-Taiba ja Jaish-e-Mohammed. Võimalik, et see taktika jätkub. Eriti kui Talibanil ei õnnestu purustada Panjeshi vastupanuvaimu, mida India toetab peaaegu varjamatult.
Hiina ja Venemaa – võitlus hegemoonia pärast
Tekkinud olukorda üritab kasutada ära mitu mängijat, kaasa arvatud Venemaa Föderatsioon, sest tundub, et USA väljaastumine annab neile võimaluse oma mõju selles piirkonnas tugevdada. Pikemas (aga võimalik, et ka lühemas) perspektiivis on Venemaa Föderatsiooni kasusaamine sellest olukorrast tegelikult äärmiselt kaheldav. Kaos ja eelseisev kodusõda Afganistanis halvendavad niigi rasket julgeolekuolukorda, suurendavad põgenike voogu Kesk-Aasiasse, narkokaubandust ja terrorismi, mis omakorda toob kaasa uue rändajate sissevoolu ja pagulasi Venemaale. Seega Venemaa võitjate hulka ei kuulu.
Igal juhul ootab Afganistani ja kogu piirkonda ebastabiilne ja keeruline aeg ning kodusõda Afganistanis tõenäoliselt alles võtab hoogu sisse.
Kuid kes saab sellest olukorrast kasu? Paljud eksperdid usuvad, et kõige soodsamas olukorras on Hiina, kes on juba kasvatanud oma mõju Kesk-Aasias, Pakistanis jne. Märt Läänemets on sel teemal avaldanud Postimehes artikli, kus on nimetanud Hiinat võitjaks. Just Hiina saab pärast USA lahkumist piirkonnas kasu, asudes täitma ka politseiniku rolli. Hiinal on head suhted nii Pakistani kui ka Iraaniga, kellega Hiina arendab tihedat koostööd paljudes valdkondades ning kellelt ostab naftat.
Kuid pikas perspektiivis valmistab Taliban tõenäoliselt ka Hiinale peavalu. Eriti ühise piiri kontekstis, mis on potentsiaalselt turvaprobleemide allikas. Kuigi Venemaa ja Hiina näitavad, et nad on Talibani suhtes sõbralikud, ja Talibani esindajad kohtusid selle aasta juulis isegi Venemaa välisministeeriumi esindajatega, öeldes Moskvale, et nad ei ründa teisi riike ja võitlevad igal võimalikul viisil ISISe ja narkokaubandusega. Need avaldused võivad osutuda tühjadeks sõnadeks ja suure tõenäosusega võib takistada Taliban Hiina mõju laienemist piirkonnas, muutudes Kesk-Aasia, Venemaa, Hiina ja teiste riikide uueks potentsiaalseks julgeolekuprobleemiks, kuna äärmuslased on ettearvamatud.
Mida lääs teeb?
Millised saavad olla lääne ja Afganistani suhted tulevikus? Seda on keeruline ennustada. Aga on üsna ebatõenäoline, et lääs suudab Talibaniga kokku leppida ja normaalset koostööd teha. Siiski on Afganistanis endiselt Talibani-vastased jõud, kellega lääs tõenäoliselt saab tegeleda ja isegi neid toetada. Siin on põhimõtteliselt oluline, kas USA aitab Talibani-vastast koalitsiooni? Kui oletame, et jah, siis millist abi nad pakuvad? Tegelikkuses võimaldavad USA ressursid muuta Talibani-vastase vastupanu tõeliseks jõuks ning Talibani, al-Qaeda ja ISISe levikut regioonis saaks ohjata.
Igal juhul ootab Afganistani ja kogu piirkonda ebastabiilne ja keeruline aeg ning kodusõda Afganistanis tõenäoliselt alles võtab hoogu sisse.