Henri Zeigo. FOTO: Sille Annuk

Sügisest kõneledes ei pea ma silmas mitte niivõrd muutusi ilmastikus, vaid ettemääramatust geopoliitilisel maailmakaardil. Ameerika Ühendriikide ja liitlasvägede lahkumine ning sellele järgnenud Talibani võimule saamine on rahvamassid taas liikvele ajanud. See aga tähendab, et Euroopal tuleb olla valmis uueks rändekriisiks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Möödunud kuu lõpus teatas ÜRO pagulasameti ülemvoliniku asetäitja Kelly Clements, et sel aastal on mustema stsenaariumi järgi oodata veel 500 000 uue põgeniku saabumist Afganistani piirkonnast. Mõistagi on ennustamine tänamatu töö ning tegelike abivajajate hulk sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb afgaanide olukord Talibani vaenuliku režiimi all ning missugused on terrorirühmituse ISIS-K tegelikud ambitsioonid.

Praegu on juba Afganistani naaberriikides paar miljonit põgenikku. Nendele riikidele abiandmine peakski olema Euroopa Liidu ja USA peamine vahend vältimaks selle kriisi eskaleerumist. Kodulähedase kaitse tagamine on paljuski oluline ka põgenikele endile, et nad ei satuks inimsmugeldajate ega ka pahatahtlike riigipeade haardesse, kes kasutavad palju kannatada saanud inimesi inimkilbina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Samas tuleb Euroopa Liidul ületada see vastuolu, et teistelt riikidelt nõutakse piiride avatust, kuid enda omi kaitstakse varmalt.