Rein Veidemann: tagasiteel. Eleegiline etüüd

Jaan Kaplinski. Foto: Sille Annuk

Autorattad neelavad vihmamärjast leinmusta asfalti. On 15. august 2021.

Olen tagasiteel koju Tartust, Jaani kirikust, Jaan Kaplinski matuselt. Oli liigutav-pühalik ja samas lihtne ärasaatmine. Mitte ühtegi kõnet. Küll aga löövidelt peegelduvat ja nõnda kogu kirikut hingestavat koorilaulu, millest tundsin ära mitmeid Kaplinski luuletusi. Oli sümboolse armulauaga ladina- ja eestikeelne missa. Liturgia lõpus embas Luuletaja põrmu puhastav viirukisuits. Viimse teekonna algust saatis tornikella kaeblik heli. Seda võis tunda iga rakuga, mida kunagi teine suur luuletaja Gustav Suits oma ema surma puhul kirjutanud: «Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.» Siin läks nüüd abikaasa, isa ja vanaisa. Läks terve ajastu, jättes järele tekstid, aga oma suuruse tõttu ka korvamatu tühiku.

Autorattad neelavad leinmusta asfalti.

Istusin seal Jaani kirikus pingil ja mõtlesin endamisi, et kõik, mis meil on, kõike, mida teeme ja loome – kõik see tõuseb vastutusest. Ei piisa isegi «aukartusest elu ees», nagu selle sõnastas põhimõttena ühes oma 1919. aastal peetud jutluses eluslooduse eetika rajaja Albert Schweitzer: «Kõik elav tahab elada, kõik elav tunneb valu ning väldib surma.» Kaplinskigi on arvanud end olevat Schweitzeri usku, ehkki ta tõlgiks Ehrfurcht mitte «aukartuseks», vaid pigem imetluseks ja harduseks elu ees. Ent, nagu öeldud, sellest enam ei piisa. Nüüd tuleb võtta ka vastutus. Vastutus iga sammu eest, millega täidad oma päevi. Nii ehk lükkame edasi eluvõrgustiku pöördumatut varingut, mille alla oleme määratud ka ise jääma.