Juhtkiri ⟩ Mõtle peaga ja vali pikem elu

Vaktsineerimine Paides FOTO: Tiit Reinberg Foto: Tiit Reinberg

• Vaktsineerimine vähendab tõsise haigestumise ja koroonasurma riski

Eestlastel on kaunis ja kahemõtteline vanasõna: «Kes kannatab, see kaua elab.» Et saa siis aru, kas kaua elab see, kes on kannatlik, või see, kelle elu on täis kannatusi. Aga küllap igaüks, kes on saanud koroonasüsti, on ka mõelnud, kas kõrvalmõjude tugevus on ka kuidagi seotud saavutatud immuunsusega.

Postimehe ajakirjanikud igatahes otsustasid korraldada katse ja uurida, kui suur on nende kehas vaktsiiniga (või põdemisega) saavutatud antikehade hulk ja kas selle põhjalt võib teha ka mingeid järeldusi.

Katse tulemused on esitatud tänases lehes. Ette hoiatavalt tuleb siiski öelda, et viiekümne inimese põhjal tehtud üldistusi peaks võtma laupäevalugemisena, mitte teadussaavutusena. Valim oli väike, kõik osalejad on erilised, vaktsineeritud eri aegadel ja eri vaktsiinidega ning kogesid järelmõjusid väga erinevalt.

Kui võrrelda katseisikute kirjeldusi järelmõjudest nende kehas olevate antikehade arvuga, siis võib julgelt öelda, et vanasõna ei leidnud tõestust: oli neid, kes tundsid vaid nõrku järelmõjusid, aga antikehade arv oli suur, kuid oli ka neid, kes sama suure hulga antikehade saamiseks pidid öö otsa valudes vaevlema.

Vaktsineerima tasub minna eeskätt selleks, et kaitsta ennast. Kõige olulisem vaktsiini mõju on see, et väheneb mitmekordselt võimalus koroonaga haiglasse sattuda või surra.

Üht-teist katsest siiski selgus. Viroloogiaprofessor Andres Merits märkis Postimehe andmeid analüüsides, et need on heas kooskõlas Belgias tehtud teadusuuringuga, mis leidis, et läbipõdemine koos vaktsiiniga annab kõige suurema immuunsuse ja iga vaktsiin kutsub antikehi esile ise määral. Varasemad teadusuuringud ja ka meie «uurimus» näitavad, et antikehade hulk hakkab kehas pärast vaktsineerimist üsna kiiresti vähenema.

Selle teadmise põhjal võib kinnitada, et valitsuse plaan kaaluda kolmanda vaktsiinisüsti tegemist on suure tõenäosusega põhjendatud, et tugevdada nõrgemaks jäänud immuunsust. Teine järeldus on see, et kõik vaktsiinid ei pruugi olla võrdsel määral tõhusad, seda enam, et ka viirus muutub.

Kuid ka uusi vaktsiine luuakse juurde. Kui koroonaoht jätkub, siis on varsti vaktsiinide valik suurem. Selles mitmekesisuses tuleb suuta orienteeruda ja olla riiklike tellimuste esitamisel paindlik. Kui vähegi võimalik, tuleks toetada ka erainitsiatiivi vaktsiinide hankimiseks. Tähtis ei ole, mis värvi on kass, peaasi et ta hiiri püüaks.

Selles, et vaktsineerimine on kõige tõhusam teadaolev viis koroonaviirusega võidelda, ei ole midagi uut ja teadusuuringuid selle kohta tuleb iga päevaga juurde. Samuti on praeguseks vaktsineeritud sadade miljonite inimeste põhjal võimalik öelda, et tõsised kõrvalmõjud on üliharvad.

Niisiis, vaktsineerima ei tasu minna mitte niivõrd seetõttu, et kaitsta teisi. Kõige olulisem vaktsiini mõju on see, et väheneb mitmekordselt võimalus koroonaga haiglasse sattuda või surra. Teiste sõnadega, vaktsineerimisjärgsete väikeste kannatuste tasuks on tõenäoliselt pikem elu. Selles osas peab vanasõna paika.