Tarmo Soomere  FOTO: Jüri Looring

Sõda tapab teaduse sageli veel enne, kui inimesed surma saavad. Kui just pole tegemist tapmisele ja hävitamisele suunatud teadusega. Teadmiste ja neile tugineva tarkuse taastumine on aeglane ja valuline. Eriti siis, kui abi väljast ei oodata või ei pakuta. Siis pole ka lootust, et ühiskonna haavad paraneksid, kirjutab teaduste akadeemia president, mereteadlane Tarmo Soomere.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Afganistani tragöödia lõikab tõenäoliselt läbi need tarkust toitvad veresooned, mida viimase 20 aasta jooksul püüti üles ehitada. Põhiliselt tehti seda välisabi toel, mis on seda tüüpi konfliktide leevendamisel ja ületamisel tavaline. Nii nagu meidki 30 aastat tagasi aidati. Olgu siis meie oma teadussüsteemi ülesehitamisel või meie teadlaste ja teadmiste lõimimisel rahvusvahelise koostöö võrgustikesse. Kaasa arvatud vahendid, mille abil nii värskelt valitud president kui ka ma ise ning veel paljud kolleegid tegid sel teel esimesi samme.

Kahe kümnendiga on Afganistani kõrgharidus ja teadus peaaegu nullist üles ehitatud. Mitte küll sellele tasemele, kuhu meie oleme jõudnud peaaegu 380 aastaga Academia Gustaviana asutamisest «igaveseks ajaks». Käivitati kümneid ülikoole. Tudengite arv hüppas kaheksalt tuhandelt (2001) 170 000-le (2018). Neljandik neist olid naised.