R, 9.12.2022

Andrus Karnau: tulutult kogu rahva presidenti otsides

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Andrus Karnau: tulutult kogu rahva presidenti otsides
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Andrus Karnau
Andrus Karnau Foto: Sander Ilvest / Postimees
  • Haldusreform on presidendivalimiste olukorda muutnud
  • Kersti Kaljulaid läheb ajalukku pusaga
  • Arnold Rüütelgi polnud kogu rahva president

Paremäärmuslastele järele anda ja otsida kogu rahva presidenti, kellega perekond Helme ometi lepiks, on üsna tulutu tegevus. Pigem toob iga katse nendega ühist keelt leida hoopis vastupidise tulemuse, kirjutab ajakirjanik Andrus Karnau.

Äsja lõppenud presidendivalimised on ka järjestikku kolmandad, kus riigikogu on kokkuleppele jõudnud. Toomas Hendrik Ilves sai oma teise ametiaja riigikogus 73 poolthäälega, enne seda olid kolmed valimised lõppenud valimiskogus. Parlamendierakondade juhtide võime milleski kokku leppida on tavaline poliitika juba pikka aega.

Kersti Kaljulaid sai mäletatavasti 2016. aastal riigikogus 81 häält. Samal aastal valimiskogus eelnenud kandidaatide mahahääletus nagunii enam kunagi korduda ei saa, sest omavalitsusi on vähem ning «põldu», millelt hääli noppida, enam pole. Nii et aastal 2026 ootab Eestit tõenäoliselt ees taas samasugune poliitnärviline suvi, mille lõpetuseks selgub riigikogus presidendi nimi. Või ka mitte, kui riigikogu valimised 2023 suuri muutusi ei too ning 72 häälega ametisse saanud Alar Karis käitub korralikult ega jäta teda valinud poliitikute ootusi täitmata.

«Põllu» vastuhakk, nagu see juhtus 2001. aastal, mil Rahvaliidu juht Villu Reiljan organiseeris võidule Arnold Rüütli, ei saaks enam korduda. Selleks sõltuvad omavalitsused liiga palju võimul oleva koalitsiooni armulikest rahaeraldistest, et võiks tekkida vallavanemate arvestatavat vastukaalu riigikogu poliitikuile.

Juba esimeses presidendikõnes 2017. aasta iseseisvuspäeval suutis ta tabada Eesti ühiskonna valusat tabu – lähisuhtevägivalda – viisil, mis ajas suure osa Eesti eliidist väga närvi. Poodu majas nöörist ei räägita. Kaljulaidile seda ei andestatud.

Kui Kaljulaid sai ametisse viis aastat tagasi, siis tema vaateist kuigi palju teada polnud. Ta oli küll populaarse raadiosaate juht ja kunagi ammu olnud Mart Laari nõunik, aga ikkagi pigem tühi leht, millele presidendiroll tuli veel kirjutada. Milliseks ta presidendiaeg oleks kujunenud, kui EKREt poleks võimule aidatud, on samuti võimatu öelda. Ilmselt poleks see läinud libedalt, sest juba esimeses presidendikõnes 2017. aasta iseseisvuspäeval suutis ta tabada Eesti ühiskonna valusat tabu – lähisuhtevägivalda – viisil, mis ajas suure osa Eesti eliidist väga närvi. Poodu majas nöörist ei räägita. Kaljulaidile seda ei andestatud.

EKRE võimule saamise järel juhtunu on juba möödanik. Lennart Meri läheb ajalukku tualetiga ja Kaljulaid pusaga. Paremäärmuslased suutsid riigipea protestist teha riietusküsimuse, peites osavalt pusa märkide tähendust. Valitsuse poliitilise joone määras tol hetkel siseminister Mart Helme tõdemus, et põhiseaduslikud vabadused kehtivad Eestis vaid sel määral, mil tema koos oma kambajõmmidega lubab neid kasutada. Sõnavabadus oli üks neist, mida Jüri Ratase teine valitsus usinalt õõnestas. Kirjaga «Sõna on vaba» pusa tuletas meelde, et riigi poliitilises eliidis on veel keegi, kel on meeles ideaalid, mille nimel Eesti kunagi vabaks sai.

President Kersti Kaljulaid eelmise valitsuse ametisse vannutamisel 29. aprillil 2019. aastal.
President Kersti Kaljulaid eelmise valitsuse ametisse vannutamisel 29. aprillil 2019. aastal. Foto: Mihkel Maripuu

Mis veel sõnavabadusse puutub, siis Kaljulaid on olnud ainus tipp-poliitik, kes viimastel aastatel on osutanud parteilise ajakirjanduse probleemile. Mõistagi see ärritab kõiki poliitikuid olenemata erakonnast, sest parteilised omavalitsuste ajalehed, veebilehed ja Youtube’i kanalid on üks võimul püsimise vahendeid. Poliitikuid ei huvita see, et niisugune pseudoajakirjandus tapab pärisajakirjanduse.

Kaljulaid kaotas oma võitluse, sest pinnale jäi suhtumine, et president riietus sobimatult. Viisakas ja daamilik riietus paistab olevat ikkagi jätkuvalt väga oluline, eriti naissoost poliitikute väärtuse hindamisel. Millegipärast ei küsi keegi, kas seitse kuud pärast Jüri Ratase teise valitsuse lõppu on sõnavabaduse olukord parem. Kas enesetsensuuri sund on taandunud?

Ma mõistan peaminister Kaja Kallase sõnu, et valitsusliit otsis presidendiks uut Arnold Rüütlit. Pisut siledamalt sõnastas Reformierakonna ootuse presidendile Kristen Michal, kui ütles ERRile, et president peaks kasvama koos oma rahvaga. Peaminister näeb ilmselt selgemini kui keegi teine, kuidas suur osa Eesti territooriumist ääremaastub, aga samuti tajub ta isehakanud rahvuslaste sõda kujutletavate globalistide vastu. Kerge on selles olukorras unistada, et oh, tuleks ometi Kadriorgu üks kena vanem mees ja rahustaks kõik maha.

Rüütel ei olnud isegi laulva revolutsiooni ajal kogu rahva liider, kuigi vabaduseigatsusest tingitud ühtsustunne oli toona kordumatult tugev. Ammugi polnud ta seda oma presidendiajal.

Kerge on selles olukorras unistada, et oh, tuleks ometi Kadriorgu üks kena vanem mees ja rahustaks kõik maha.

Karise väljaütlemised paljudes küsimustes on sedavõrd alalhoidlikud ja mittemidagiütlevad, et ta sobiks EKRE-le isegi paremini kui Henn Põlluaas, kes käib mööda Eestit ja räägib, et Afganistanis pole pärast Talibani võimule tulekut midagi muutunud. Aga ometi EKRE juhid oma saadikuil valimissedeleid kasutada ei lubanud. Mida see ütleb? Et võitlus «globalistidega» pole lõppenud ega lõpe enne, kui see erakond eksisteerib. Nii et paremäärmuslastele järele anda ja otsida kogu rahva presidenti, kellega perekond Helme ometi lepiks, on üsna tulutu tegevus. Pigem toob iga katse nendega ühist keelt leida hoopis vastupidise tulemuse, sest EKRE ei kasva, vaid Eesti poliitika põhijoon muutub mõne kraadi võrra äärmuslaste sarnasemaks.

Kallase sõnade järgi pole valitsusliidu ootused uuele riigipeale kuigi suured, sest «tseremoniaalses ametis läbi kukkuda pole võimalik». Nii nagu Kaljulaidigi puhul, pole teada, millised on Karise proovikivid pärast järgmisi parlamendivalimisi põhiseaduslikke väärtuste kaitsel ja Eesti riigi järjepidevuse kandjana. Võibolla neid ei tulegi, aga võimatu see pole.

Märksõnad
Tagasi üles