Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri Laenatud renomee (15)

Copy
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Popovi kandideerimine Keskerakonna nimekirjas ilmestab üldisemat trendi
  • Poliitikasse siirdunud avaliku elu tegelastest on nii halbu kui häid näiteid
  • Erakonnad peaks oma moraalset kapitali ise tootma, mitte laenama teistelt

Kohalike valimiste eel üritavad paljud erakonnad oma nimekirjas kandideerima meelitada tuntud ja rahva silmis lugupeetud inimesi. Sageli on ajendiks soov kasvatada häältesaaki ning suurendada partei ühiskondlikku kapitali. Paraku käib aktiivse värbamisega kaasas poliitiline omakasupüüdlikkus, et värske kandideerija mainet oma lühiajalisteks eesmärkideks ära kasutada.

Ilmselt näeme ka sellel aastal palju uusi nägusid poliitikas. Eile teatas Lääne-Tallinna keskhaigla juht Arkadi Popov, et kandideerib Keskerakonna nimekirjas Tallinna volikogusse. Pole kahtlustki, et iga inimese otsust ühiskondlikus elus kaasarääkimisel tuleb austada, ning täiesti usutav on Popovi soov kaasa aidata Tallinna Haigla projekti teoks saamisele. Küsimus on pigem selles, kas eelseisvatel kohalikel valimistel uue nime välja käinud erakond suhtub samuti austavalt oma kandidaati.

Kantar Emori järgi oli Keskerakonna toetus augustis 16 protsenti, olles ligilähedane Eesti 200 tulemusega. See on kahtlemata madal reiting parteile, kes on seni harjunud oluliselt suuremat osa elanikkonnast kõnetama. Languse põhjusi võib otsida Keskerakonna ja selle liikmetega seostatud korruptsioonijuhtumitest. Mõistetavalt peab Keskerakond nüüd taastama usalduse oma valijate silmis, kuid kas selleks sobib kasutada tervishoiukriisi edukalt juhtinud inimese renomeed, on muidugi eraldi eetiline küsimus.

Poliitika võib teinekord, eriti valimiste ajal, osutuda üsnagi räpaseks. Uuel tegijal on väga raske ennast distantseerida kõigest halvast, mis sellega kaasas käib. Kuigi Postimehe stuudios kõnelenud Popov ei ole lubanud liituda Keskerakonnaga, tuleb talgi arvestada, et millalgi võidakse teda lubaduste elluviimise nimel survestada erakondliku kuuluvusega.

Omal alal tuntud inimeste poliitikasse siirdumisest on siiski ka häid näiteid, kus avaliku elu tegelane ongi leidnud endale sobiva väljundi riigi ja rahva teenimisel. Enamikul juhtudel on teda siis juba oodanud mingisugune arvestatav ametikoht avalikus teenistuses, näiteks ministriportfell.

Erakonnad peaksid kohalike valimiste eel ise oma moraalset ja ühiskondlikku kapitali looma, mitte laenama seda lühiajaliselt teistelt tuntud ja väljapeetud avaliku elu tegelastelt.

Paraku annavad selles poliitilises mängurluses tooni ka halvad kogemused, kus poliitkarussellile astunud inimesel on hiljem oluliselt raskem naasta oma harjumuspärasele tööle. Lisaks võivad erakonnaga seostatud skandaalid või isegi lihtsad ühiskondlikud otsused volikogus varjutada tema varasemaid saavutusi. Nii pole põhjust imestada, kui näiteks erakonnaga liitunud sportlast hakatakse võidetud medalite asemel seostama sellega, millisele ühiskondlikule projektile ta andis oma hääle ja millisele mitte.

Kujunenud olukorrale aitaks lahenduse leida see, kui erakonnad suudavad oma ühiskondlikku ja moraalset kapitali ise toota ega laena seda kelleltki teiselt. Ükskõik, millise eriala inimene tahab ühiskonnale olulistel teemadel kaasa rääkida, tema kutsumus poliitikaga tegeleda peaks algama oluliselt varem kui poolteist kuud enne valimisi. See eeldab juba varasemat praktiseerimist poliitika kujundamisel ning pikema visiooni loomist iseendale, et tulevane poliitik teaks, kuhu ta soovib oma karjääriredelil jõuda ning millist valdkonda esindada.

Tagasi üles