Väidetavalt algab uus aasta 1. jaanuaril, aga olgem ausad, see on tegelikult ju lihtsalt Gregoriuse kalendrit kureerinud katoliku kiriku vaimulike vaatenurk. Kui nüüd rahulikult asja üle järele mõelda, on täiesti ilmselge, et ajal, mil kirikupühadest rohkem määrab ühe pere elurütmi ja rutiini laste koolielu, peaks ka kalender keerlema eelkõige kooli ümber. Ehk et uus aasta algab ju hoopis 1. septembril.
Olgem realistid: mida suudab üks keskmine inimene kokku võtta näiteks detsembri viimasel nädalal? Suurt mitte midagi. Peale jõule ägisetakse veel toidupohmelli (ja kindlasti ka tavalise pohmelli) vaevades ning kuna mõne päeva pärast on kokkulepitult saabumas aastanumbri vahetumine, hakatakse vaikselt planeerima juba järgmist ülesöömist (ohtratel juhtudel ka ülejoomist). Mõnel aastal satub see jõulude ja aastavahetuse vaheline «pühadevahe» argipäevadele. Asjaolu, mis päästab olukorda vähemalt selle võrra, et pannakse riided selga ja käiakse tööl (tänapäeval siis kasvõi ainult ülemine ots, et minna teise tuppa zoomima). Viimastel aastatel on see pühadevahe sattunud aga ulakal kombel nädalavahetusele, nii et kui jääbki mõni tööpäev sinna sisse, on mõistlik need siis kah juba vabaks võtta. Tulemuseks on «olukord jõulude ja aastavahetuse vahel, mil sa ei tea, mis päev on, kes sa oled ja mis on su funktsioon» – kuskile minema ei pea, väljas on pime, praekapsas ei näi otsa saavat ja telekast tuleb «Visa hing», osa 68. Selle meeleseisundi kohta ringleb netis ka ohtralt naljakaid meeme ning olgem ausad, need tabavad naelapea pihta.
/nginx/o/2021/08/18/13999841t1hf8c8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/02/14042789t1he899.jpg)