Ene Kallas: pendelrändajale lisasissekirjutus

Ene Kallas FOTO: Konstantin Sednev Foto: Konstantin Sednev

Veidi enne Kuivastut tuleb hoog maha võtta. Veereda aeglaselt-aeglaselt piletisappa. Kui just ei ole ära ostnud eelissõidu õigusega piletit. Sellega on aga see lugu, et kui hakata teisest Saaremaa otsast kulgema, ei tea kunagi, kas jõuad praamile, millele pileti ostsid. Pilet on kellaajaline. Võid jõuda, võid mitte jõuda, võid jõuda ka eelmisele.

Niisiis, käed just ei sügele ostmaks eelispiletit. Viimase aja kogemus näitab aga, et muidu enam ei saa. Transpordialused ja kaubaveosed veerevad ühtlase joana praamile, vahel isegi need alused, mis jõuavad enam-vähem minutipealt sadamasse. Raha teeb vahe... TSL Laevad võib ju hoolida, aga peamiselt ikka rahast. Ja sadamas pileti ostnud kodanikud ei mahu enam laevale. Või kui, siis sellele, mis tekitab nostalgiat, aga veel rohkem tunnet, et tavaline pilet justkui enam ei sobi, et sõita natuke kaasaegsema kui pool sajandit vana veealusega.

Enam-vähem suve algul oli mul Tallinna poole asja oma autoga. Nagu kümme aastat enne seda, ulatasin piletimüüjale raha koos ID-kaardiga. Natuke nõutu näoga teenindaja küsis veidi aja pärast: «Kas ikka saarlane?» Läks umbes sekund aega, enne kui taipasin. Õige jah, millalgi sügistalvel, kui oli vaja Tallinnas ühistransporti aktiivsemalt kasutada, registreerisin end Tallinna elanikuks.