Ove Oll. FOTO: Erakogu.

Peame aktiivsemalt juurutama elukeskkonnale sõbralikke lahendusi, kirjutab Tartu Ülikooli füüsikalise keemia teadur Ove Oll.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

On igati positiivne, et vesinikku ja selle rakendusi energeetika valdkonnas puudutavaid artikleid ilmub eesti meediamaastikul aina enam. Rohkem diskussiooni tähendab, et ka tavainimene mõistab, miks ja millistel eeldustel on vesinikul Eestis tulevikku, ning aitab ära hoida asjatut hirmu kõige uue osas. Paraku on sellise diskussiooni eelduseks asjakohased ja kaasaegsed teadmised ning faktidel põhinevad väited.

​Nii nagu aasta tagasi juhtis akadeemik Tarmo Soomere tähelepanu (PM, 8.09.20), et valeväited ja jaburad arvutusvead diskrediteerivad kogu teaduse usaldusväärsust, pean ka mina siinkohal küsima, keda on austatud doktor Kalle Truus (PM, 28.08.21) kuulamas käinud, kui väidab, et vesinikku ja vesinikuenergeetikat puudutavatel teemadel tõtt ei räägita? Olles isiklikult aastate jooksul tutvustanud antud teemasid väga erinevatele sihtrühmadele alates kooliõpilastest ja tudengitest kuni riigikogulaste, peaministri ja presidendini, saan ma kindlalt väita, et mitte üheski Tartu ülikooli keemia instituudiga seotud ettekandes sellist tõe väänamist ja faktide varjamist toimunud ei ole.

Aga kuidas siis asjad tegelikult on? Rohelise vesiniku ehk taastuvenergia toel toodetud vesiniku saamise ja kasutamise eelduseks on taastuvenergia. Taastuvenergia siinkohal viitab just süsinikdioksiidi heitmevabadele tehnoloogiatele ehk siis tuule-, päikese- ja vee-energia põhistele lahendustele. Eestis on meie jaoks aktuaalsed just juhitamatud taastuvenergia ressursid ehk siis tuule- ja päikeseenergia.

Ma loodan, et see ei ole lugeja jaoks suureks saladuseks, et maismaa ja mere tuulepargid ning päikeseväljad on praegusel hetkel konkurentsitult odavaim tehnoloogia elektrienergia tootmiseks. «Aga miks siis me kogu tarbitavat elektrienergiat just neid tehnoloogiaid kasutades ei ammuta?» on väga levinud küsimus selles valdkonnas. Ja vastus on väga lihtne: salvestus ja poliitika. Kuna tegemist on juhitamatute energiaressurssidega, toodavad tuulikud elektrienergiat vaid ligikaudu 35-50% aastaringsest tööajast. Päikesepaneelide puhul Eestis vaid 12% aastaringsest tööajast.