R, 9.12.2022

Ilona Drikkit: häiritud reaalsus või uus normaalsus?

Ilona Drikkit
, kohtuarst
Ilona Drikkit: häiritud reaalsus või uus normaalsus?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
Ilona Drikkit
Ilona Drikkit Foto: Erakogu
  • Teaduslikud uuringud maski kandmise kasulikkuse kohta on puudulikud
  • Vaktsineerimine pidi olema vabatahtlik, kuid inimesi ikkagi survestatakse
  • Pidev hirmutamine koroonaviirusega võib panna eirama soovitusi

Kohtuarst Ilona Drikkit kirjutab sellest, kuidas vastuolulise teabe jagamine koroonaviiruse leviku tõkestamisel võib inimesi ajada protestima. Samuti leiab ta, et paljud valitsuse kehtestatud meetmed ei pruugi olla põhjendatud.

Poolteist aastat on meil kehtinud koroonaviiruse leviku tõttu mitmesugused piirangud, on antud välja uusi õigusakte ja täiendatud olemasolevaid, eesmärgiga ennetada ja tõkestada koroonaviiruse levikut ja vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist.

Uudse olukorra tekitatud ­hirmu ja segaduse ning informatsiooni ülekülluse tingimustes on inimesi manitsetud usaldama vaid peavoolumeediat, kuid selle kaudu ­edastatav teave on olnud perioodi vältel pide­valt muutuv ja vastuoluline; ühel päeval tõeks kuulutatud ­seisukohad on järgmistel päevadel juba ­ümber lükatud ja uute vastu vahetatud. Näiteks ei ole kinnitunud seisukoht, et näomaski kandmine kaitseb nakatumise või teiste nakatamise eest ning juba kaheldakse ka vaktsiinide tõhususes, kuigi ennatlikult lubati, et vaktsineerimine peatab koroonaviiruse leviku ja vaktsineeritutele edaspidi piirangud ei kohaldu.

23. augustil 2021 kehtestas valitsus oma korraldusega uuendatud meetmed ja piirangud koroonaviiruse leviku ennetamiseks ja tõkestamiseks. Tegemist peaks olema teaduslikel alustel põhineva tõhusa ja proportsionaalse abinõuga, mis aitab tagada inimeste elu ja tervise ning tervishoiusüsteemi järjepidevuse.

Alates 26. augustist kehtib Eestis taas maskikandmise kohustus avalikes siseruumides, kus ei ­kontrollita Covid-19 tõendit. Võiks arvata, et pooleteise aasta jooksul on tehtud teaduslikke uuringuid, mis võimaldaks objektiivselt hinnata näomaskide tõhususe astet viiruse leviku tõkestamisel, kuid vastupidi, on nenditud, et maskide tõhusust ei ole teaduslikult tõendatud. Vastukaaluks leitakse, et maski võiks ikka kanda; sellest peaks saama sotsiaalne norm, mis näitaks, et hoolitakse kaaskodanikest.

Pidev hirmutamine seoses koroona-viirusega võib panna inimesed eirama kõiki soovitusi või siis hakatakse meelt avaldama piirangute vastu.

Maski kandmise kohustust on põhjendatud ka sellega, et teistes Euroopa maades kehtib see samuti ja Eesti on isegi olnud leebe ja lubanud kevadel nakatumiste vähenedes maski kandmise kohustusest loobuda. Ka ei peeta maski kandmise nõuet üldiselt tülikaks ja ahistavaks ning naeruvääristatakse neid, kes teisiti arvavad. Samas kui inimese suu- ja nina­avad on bioloogiliselt asetatud kehapiirkonda, mida tavaliselt riietega ei kaeta, siis kas ikka saab näomaski kandmist «uueks normaalsuseks» pidada? Täpselt samamoodi ei saa eitada tõsiasja, et mask moonutab inimese nägu – kehaosa, mis on oluline enese väljendamisel ja enesest teistele mulje jätmisel.

Maskides inimesed kaubanduskeskuses.
Maskides inimesed kaubanduskeskuses. Foto: Remo Tõnismäe

Vaktsineerimist nähti peamise väljapääsuna viiruse levi­ku ja haigestumise tõkesta­miseks. Vaktsineerimine on ­Eestis vabatahtlik. Ometi ­survestatakse inimesi vaktsineerima nii ­otseselt, võimaldades vaktsineerimisest keelduvad töötajad vallandada, kui ka kaudselt, premeerides neid, kes soostuvad vaktsineerima. Vaktsineerimist käsitlevates infomaterjalides on küll välja toodud vahetult vaktsiinide manustamise järel tekkida võivad haigusnähud, kuid puuduvad igasugused teaduslikud andmed vaktsiinide võimalike kaugmõjude kohta organismile.

Võimalike kaugmõjude kohta ei saagi hetkel usaldusväärseid teadmisi olla, kuid ka seda külge ei tohiks vaktsiinidest rääkides eitada. Teaduspõhine lähenemine millelegi ei saa olla ühekülgne, jättes osa olulisi aspekte mainimata.

Pärast esimeste koroonaviirusega nakatunute tuvastamist ­tehakse meil iga päev massiliselt PCR-teste ning positiivse testitulemuse põhjal tunnistatakse inimene koroonaviirusega nakatunuks ja potentsiaalseks nakkusallikaks. Praeguseks peaks kõikidele teada olema, et PCR-test ei tuvasta koroonaviirust, kuna analüüs ei võimalda hinnata, kas proovis leiduv RNA pärineb elusalt viiruselt või mitte. Hoolimata sellest toob positiivne PCR-testi tulemus kaasa õigusliku tagajärje: inimene peab jääma isolatsiooni ja seda üsna pikaks ajaks.

Lisaks positiivse testitulemusega inimesele laieneb isolatsioonikohustus ka tema lähikontaktsetele, mistõttu on tegemist väga ulatusliku põhiõiguste riivega. Võttes arvesse asjaolu, et jääkpositiivsete testide osakaal on suhteliselt suur, mis omakorda tähendab, et positiivne PCR-test ei tõenda, et proovi andnud inimene on haige või nakkusohtlik, toimub vabaduse võtmine teatud protsendil juhtudest õigusliku aluseta.

Töö- ja koolikiusu kõrvale on tekkinud uus määratlus – koroonakius, mille potentsiaalsed ohvrid oleme kõik.

PCR-testide kõrval on kasutusele võetud ka kiirtestid, mida saab teha ise. Kiirteste reklaa­mitakse kui efektiivseid vahendeid nakkusohtlike inimeste tuvastamiseks avalikel üritustel ja töökohtades. Kiirtest ei kvalifitseeru tervise­uuringuks ja selle positiivne ­tulemus tuleb kinnitada PCR-testiga, mis annab õiguse jääda haiguslehele ja loob kinnituse haiguse läbipõdemise kohta. Samas aga on kiirtestimine (olenemata suurest veaprotsendist) terviseandmete objektiviseerimine ja seda tehakse avalikes kohtades ning testi tulemust näevad näiteks teenindajad, ürituste korraldajad, turva­töötajad jne, kellel puudub selleks õigus.

Töö- ja koolikiusu kõrvale on tekkinud uus määratlus – koroonakius, mille potentsiaalsed ohvrid oleme kõik. Ka (vale)positiivse koroonatesti saanu saab kergesti endale külge sildi kui «supernakataja» või ­«surmava haiguse levitaja»; kaaskondsed sageli ei usu, et inimene on tervenenud ja ta ei ole enam nakkusohtlik ning paljudel juhtudel on kannatajad ka lapsed, kuna koroonajuhtum perekonnas ei jää enam konfidentsiaalseks infoks, nagu terviseandmed üldjuhul olema peaksid.

Pidev hirmutamine ja survestamine seoses koroonaviirusega võib panna inimesed eirama kõiki soovi­tusi või siis hakatakse intensiivsemalt meelt avaldama piirangute vastu. Teine võimalus on see, et ­tuimaks muutudes loobutakse oma peaga mõtlemast ning automaatselt nõustutakse ja lepitakse kõigega, mis inimõigusi ja -väärikust riivab, ning imestatakse siis, kui keegi julgeb midagi kahtluse alla seada.

Siin võiks ehk olla mõtlemise koht, kuidas ja kuhu tahame ­edasi liikuda. Millisest reaalsusest me ennast leiame, kui koroonakarussell ükskord mistahes põhjusel peatub?

Märksõnad
Tagasi üles