• Tippteadlase ja rektorina on Alar Karisel vajalikud kogemused
  • Karise rahulikum stiil võib osutuda isegi vooruseks
  • Ühiskond vajab presidenti, kes suudab olla moraalseks kompassiks
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Alar Karisele tuleb õnne soovida. Riigikogu väärib samuti kiitust, ta sai tööga hakkama. Mõistetavalt on palju neid, kes pole protsessiga rahul ja milleski on neil ­tuline õigus.

Soh, kuidas see nüüd nii ühtäkki käis? Debattigi õieti polnud ja ega me aru saanud, mis pokkerit need erakonnamehed ja -naised seal pimedais tagatubades mängisid.

Kui oleksime lõpplahendust kasvõi kuu aega tagasi teadnud, siis küllap oleks presidendikandidaat igakülgselt läbi valgustatud ja ­paljudesse paikadesse esinema kutsutud. Polnuks ehk vaja mitme väärika ­inimese nime ümber tarbetult tantsu lüüa ning erakondadel mitu kuud ­kometit teha.

Nii kummaline kui see ka pole, tuleb Karise presidendiks saamise eest ehk kõige rohkem tänulik olla Tarmo Soomerele. Pärast seda, kui teaduste akadeemia president oli julgelt ­lavale astunud ja poliitikud ta väikese ehmatuse järel ebaledes ära saatsid, ei kõlvanud lagedale tulla kandidaadiga, kes teadust, haridust ja akadeemilist maailma ei tunne.

Vaadates probleeme, mille ees maailm seisab, võib Karis olla väga sobiv lahendus. Kliimasoojenemine ja koroonapandeemia on kõige silmatorkavamad näited probleemidest, ­mille ees maailm seisab. Neid ülesandeid ei saa lahendada ideoloogiast, parteiprogrammist või avalikust arvamusest lähtudes – vaja on teadmisi, analüüsi ja kalkuleeritud otsuseid.

Tippteadlase ja kahekordse ülikoolirektorina on Karisel vajalikud kogemused. Endise ­riigikontrolörina tunneb ta hästi nii riigiaparaadi toimi­mist kui ka seal pakitsevaid haigusi. Kui lisada tema viimane ametikoht rahvusmuuseumi juhina, siis on eesti ajalugu, kultuur ja keel meie valitud presidendile südamelähedased valdkonnad.

Ühiskond vajab üha enam kedagi, kes suudab panna moraalse kompassi niimoodi tiksuma, et ka valitsus, riigikogu ja tähtsad riigiametnikud sellest aru saavad.

9

Mõte Karisest kui mugavuspresidendist võib põhineda sellel, et tema esimesed toetajad olid kaks valitsus­erakonda. Kuid see mõttekäik on ennatlikult vandenõulik, seda ei ­kinnita valitud presidendi varasem töö ega tema toetuseks antud opositsiooni hääled. Ainus mugavuspositsioon, mille valitsuserakonnad Alar Karisega saavutasid, on see, et presidendivalimised koalitsiooni traagelniite ei käristanud.

Mõistagi, Alar Karis on ­hoopis teistsuguse ­temperamenditüübiga inimene, kui oli Lennart Meri või on Toomas Hendrik Ilves ja ka ­Kersti Kaljulaid. Aga rahulikum stiil võib tihtigi voorus olla.

Eesti põhiseadus ei anna presiden­dile palju otsustusjõudu, kuid moraal­ne roll pole kunagi väike olnud. ­Pigem on ta kui valgustatud suunanäitaja, mitte suurte võimuhoobadega valgustatud monarh.

Karis teab väga hästi, et vastutamatus koroonavaktsiinide raiskumineku eest, aga ka riigikontrolli aruannetes esitatud probleemipuntrad Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi vastakate ülesannete või uskumatu segadusega riigieelarve ridade esitamisel pole presidendi lahendada.

Küll aga vajab ühiskond üha enam kedagi, kes suudab panna moraalse kompassi niimoodi tiksuma, et ka valitsus, riigikogu ja kõrged riigiametnikud sellest aru saavad.