Maarja Vaino: minister võlumetsas

Maarja Vaino Foto: Madis Veltman

Praegu tahaks, et tippametnike «vastutuspalk» suunataks otsekorraldusega päästjate, politseinike või kiirabitöötajate kontole, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Eestlastel on ajaloos puudunud reglementeeritud klassi­ühiskond. Oleme oma tahtest sõltumatagi olnud pikki sajandeid ­suhteliselt võrdne seltskond, tõsi küll, ühiskonna madalamal pulgal. Aga tõele on vastanud ka ütlus «Igaüks on oma õnne sepp». Kes on tahtnud ja tõsi­selt vaeva näinud, on võinud ­jõuda kõrgele ja kaugele. (Sellele viitab muuhulgas Jaan Krossi ajalooaineline looming.) Klaaslagesid sõltuvalt sellest, millises sotsiaalses keskkonnas üles kasvasid, pole uuemal ajal üldiselt ette tulnud. On võimatu kujutleda, et näiteks ülikooli rektoriks saamisele oleks tee kinni, kuna isa oli keevitaja.

Viimasel ajal – õieti juba ­mõnda aega – on aga ilmnenud ­teistsugune tendents. Ühiskond on hakanud seisuslikult kihistuma ja selle ­protsessi tõukaja näib olevat riigiaparaat. Tekkinud on justkui iseseisev ja teistest parem (tipp)ametnike klass, kes nii mõnigi kord käitub ülejäänud ühiskonna suhtes üleolevalt ja hoolimatult, vahel isegi solvavalt. Ning kes näivad võtvat loomulikuna, et ameti juurde kuuluva staatusega kaasnevad erilised hüved.