Terje Põvvat: ka linnaloodus vajab kammitsemata elurikkust

Lauri Vahtre hinnangul on Eesti linnades haljastust nii palju, et see varjab juba valgust ja vaateid. Pildil Haapsalu peatänaval mullu suvel maha võetud puud. FOTO: Arvo Tarmula/Lääne Elu Foto: Arvo Tarmula/Lääne Elu

Linnades normiks kujunenud niitmisvõistluse kõrval näitab tõusutrendi ka kõrghaljastuse eemaldamine – ja seda ajal, mil linnaplaneerimises peaks olema määrav hoopis minimaalne ökoloogiline jalajälg. Tänavate laiendamine linnapuude arvelt laiendab paraku ka inimeste stressivoo mitmerajaliseks, kirjutab bioloog Terje Põvvat.

Maailma teadlaste kinnitusel ootavad karmimad ilmastikuolud planeeti alles ees ja kõrghaljastus aitaks siin riske maandada. Näiteks selliseid, mis kaasnevad tavatult kuumade suvedega. Rohealade ja parkmetsade kõrval on siin abiks isegi üksikud suured puud. Juba vanarahvas teadis, et mets on vaese mehe kasukas. Praeguseks on mets ka rikka mehe tagi.

Muidugi on linnaloodusega seotud üht-teist negatiivset: tuultolmlevate liikide õitsemine ahistab allergikuid, puud lõhuvad asfalti, varjavad valgust ja ohustavad ehitisi. Liiatigi tuhlavad prügikastides linnud, kelle kraaksuvate kolooniatega koos elamine ei pruugi pakkuda peavoolunaudingut.