Maret Maripuu: süsteem inimese või inimene süsteemi jaoks?

Maret Maripuu Foto: Valimised

Elanikkonna vananemisest räägitakse iga aastaga üha valjuhäälsemalt. Käesoleva aasta on Euroopa Liit kuulutanud aktiivse vananemise aastaks. See on igati õigustatud tähelepanu pööramine meie eakatele ning nende olulisele rollile ühiskonna elus. Samas tuleb aga mõista, et vanemaks jäämisega kaasnevad enamasti ka haigused, on ju organism juba nõrgem. Tänapäevane meditsiin suudab keerukate protseduuridega inimese nii mitmestki eluohtlikust olukorrast välja tuua. Kuidas aga tuleb meditsiin toime millegi palju argisemaga – kas keerulisele raviprotseduurile järgnev ravi ka tegelikult inimest aitab?

Eesti on üks kiiremini vananeva elanikkonnaga riike Euroopas. 2011. aastal oli üle 65- aastaste osakaal meie rahvastikust 17 protsenti. Prognooside kohaselt ennustatakse aastaks 2060 üle 65- aastaste inimeste osakaaluks juba 30 protsenti.

Meie solidaarne ravikindlustussüsteem on iga aastaga üha enam löögi all. Töölkäijaid ning maksumaksjaid jääb üha vähemaks, samas toetatavate arv üha suureneb. Üha rohkem saab olema neid inimesi, kes vajavad oma igapäevase eluga toimetulekuks kõrvalist abi. Ajalooliselt väljakujunenud „pere hoolitseb oma vanakeste eest ise“ on muutunud, sest töölkäimise kõrvalt ei jää lihtsalt piisavalt aega ja võimalust haige eest korralikult hoolitsemiseks, isegi parima tahtmise juures. Lisaks vajavad mitmed seisundid professionaalseid teadmisi, et hooldamisega toime tulla.

Vajadus hooldusraviks on üha kasvamas. Lähiajal lisandub üle Eesti ligi 200 uut voodikohta Euroopa Regionaalfondi õendus- ja hooldusteenuste meetme toel ning esimesed lindilõikamised uutel või värskenduskuuri läbinud kompleksidel on juba toimunud. Samas jääb õhku rippuma tähtis küsimus – kas haigekassal ikka jagub ressurssi, et neid kohti rahastada?

Haigekassa on oma prioriteetides välja toonud, et järgneval neljal aastal plaanitakse hooldusravi rahastamist suurendada vähemalt 10 protsenti aastas. 2012 eelarves tõuseb hooldusravi teenuste rahastamise üldmaht umbes 12 protsenti. Mitmed haiglajuhid on avaldanud arvamust, et  varasem kohtade nappuse probleem asendub rahanappuse murega. Senisest teravamaks saab küsimus, kuidas raha jagama hakatakse.

Tänaseks on välja kujunenud süsteem, kus kõigepealt saavad lepingud haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglad ja neist üle jäänud raha läheb avalikule konkursile. Nüüd on välja käidud idee, et viieaastase lepinguga kindlustataks lisaks HVA haiglatele ka need, kes hooldusravi kompleksi renoveerimiseks või ehitamiseks on saanud raha Euroopa Regionaalfondilt.

Esmapilgul tore mõte, aga samas on meie 53 hooldusravihaiglast osad korda saanud KOIT-kava toel, teised Norra abiga ja osad ootavad renoveerimist. Kas siis need on vähekõlbulikud ja peavad uksed kinni panema? Ja mis kõige olulisem küsimus, kas patsient võidab? Küllap on meil kõigil meeles aastatagune Keila hooldusravihaigla skandaal, kus patsienti koheldi halvasti, haiglas oli mitmeid tõsiseid puudusi nii olme kui ka igapäevase töö organiseerimisega. Samas oli haiglal haigekassa leping.

Keila haigla vahetus naabruses asub Villa Benita, mis vastab kõikidele tervisekaitse nõuetele, kes soovib pakkuda hooldusravi teenust, aga haigekassa lepingut ei saanud. Hetkel on vaidlus ringkonnakohtus ja kõik osapooled ootavad kannatamatult lahendust.

Piiratud ressursside ja nõuetele vastavate teenusepakkujate arvukuse korral tekibki küsimus, kas rahade jaotus saab käia üksnes süsteemi s ettenähtu kohaselt või kas ja kui suur osa peaks raha jagamisel lähtuma patsiendi rahulolust?Hooldusravi puhul on küsimus veel igati õigustatud, kuna tegu pole keeruliste tehnoloogiliste vahenditega. Loomulikult on olulised kriteeriumid, mida lasta patsiendil hinnata; lisaküsimusi toob ka patsientide seisukord ning valmisolek vastata; ehk tuleks kaasata hindamisse ka patsiendi lähedased, kelle roll hooldusravi puhul on väga suur.

Nendele küsimustele on vastust otsinud uuring „Patsientide rahulolu hindamine hooldusravis 2009. ja 2011. aastal". Uuringu autorid toovad välja, et tänini pole töötatud välja ühist definitsiooni, kõikehõlmavat teooriat või mudelit patsiendi rahulolu kohta ning lähtutakse tervishoiuteenuse kvaliteedist või patsiendi ootustest, kogemustest ja vajadustest. Erinevates rahvusvahelistes uuringutes on jõutud järelduseni, et patsientide rahulolu seostatakse otseselt sellega, kuivõrd rahul ollakse teenust osutava personali tööga.

Hooldusravis on võtmeküsimuseks, millised on suhted patsiendi ja personali vahel, kuidas suudetakse kaasata patsiendi lähedasi, kuivõrd ollakse valmis seletama raviprotsessi nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Teaduslikult on kinnitust leidnud ka tõsiasi, et kui patsiendi ootustega arvestatakse, reageerivad nad paremini ka raviprotseduuridele. Seega oleks viimane aeg anda ka patsientidele õigus kaasa rääkida.

Hooldusravi võiks olla just see koht, kus alustataks valitsuse koalitsioonileppe punkti elluviimisega, millega peetakse õigeks ravi pakkuvate teenuseosutajate paljusust ja raviks ettenähtud rahaliste vahendite suuremat sidumist patsientidega, et avardada Eesti-siseselt patsientide valikuvõimalusi raviteenuste saamiseks.