Ülemöödunud sajandi keskpaigas läbis maailm tööstusrevolutsiooni, kus vedurid ja aurupaadid olid viimase peal tehnoloogia ja tootmine liikus vabrikutesse. Samuti tõi 19. sajand maailmale elektrivalguse, mis lihtsustas töötamist ka pärast päikeseloojangut. Kapitalistlikes riikides algas märkimisväärne tootmise kasv ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning nende saavutustega oli ju ometi tarvis uhkustada ning samal ajal leida kliente ja koostööpartnereid.
Nii tuli kogu maailm esmakordselt kokku maailmanäitusele 1851. aastal Londonis. Kõige suurejoonelisem oli mõistagi sealne näitusehoone – Hyde Parki püstitatud Kristallpalee, kus eksponeeriti viie meetri pikkuse toru ja 28 sentimeetrise läätsega Trofee teleskoopi, esitleti Colt 1851 Navy revolvrit ja William Chamberlin jr tutvustas maailma esimest automaatset häältelugemismasinat. Järgnesid maailmanäitused suuremates Euroopa riikides, 1876. aastal esimest korda Ameerikas ning 1880. aastal Austraalias. 1889. aastal korraldati kuulus maailmanäitus Pariisis, kus võis näha linna sümboliks saanud Eiffeli torni.
19. sajandi maailmanäitused rõhusid selgelt tööstusele ja nende majandusliku suuna tähtsust näitas seegi, et maailma muutvaid leiutisi näidati seal esimest korda: telefon (1876), fonograaf (1878), tõmblukk ja nõudepesumasin (1893), röntgeniaparaat (1901), elektrivalgus (1904).