AK ⟩ Kristjan Oad: muinaseestlane – demokraat või despoot? Vastulause Lauri Vahtrele

Kristjan Oad Foto: Elmo Riig

Kui eestlaste esivanemad 3000 aastat tagasi Eestisse jõudsid, tõid nad endaga kaasa hierarhilised võimusuhted, kirjutab ajaloolane Kristjan Oad.  

Ajaloolane Lauri Vahtre võttis kritiseerida värsket Eesti muinasaja koguteost «Eesti ajalugu I», täpsemalt seal esitatud pilti võimust ja ühiskonnast Eestis aasta 1200 paiku. Olen selle teema uurimisse panustanud, samuti hüüdis Vahtre mind nimepidi välja. Võtan siis mõnda asja klaarida.

Teoses «Eesti ajalugu I» toodud pilt võimusuhetest Muinas-Eestis koondab paljude uurijate aastatepikkuse töö vilju. Tervikuks on seotud arheoloogia, kirjalike allikate, folkloori ja keeleteaduse andmeid, arvestatud on teiste maade analoogiaid ja laiemaid poliitilis-majanduslikke protsesse Põhja-Euroopas.

Masendav on lugeda, kuidas selle kõige peale deklareerib Vahtre suures meedias, et tore küll, aga äkki oli ikka kuidagi hoopis teisiti. Asja tuumaks on küsimus: kuidas mõtestada Eesti muinaslinnuseid? Ilmselt iga eestlane on käinud mõnel linnamäel (kasvõi Tartu Toomemäel) või kõndinud näiteks Varbola linnuse ligi tuhandeaastastel paevallidel. Kuidas neis paikades sajandeid tagasi kõrgunud kindlustusi mõtestada? Mida ütlevad need võimu ja poliitika kohta Muinas-Eestis?

Linnused, kindlustatud asulad olid Eesti ühiskonna tooniandev osa alates eestlaste esivanemate siia saabumisest umbes 3000 aastat tagasi, kuni tulirelvade ajani. Üldreeglina olid agraarühiskonna linnused võimu kantsid: tugipunktid, mille abil (tollal paraku mitte demokraatliku) ühiskonna võimuahned poliitikud end lihtrahva üle kehtestasid. Nii oli see ka Põhja- ja Ida-Euroopas ehk Eesti vahetus ümbruskonnas aastatel 1000–1200.