/nginx/o/2017/07/28/6935379t1hf12f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/08/26/14020891t1h318a.jpg)
- Presidendi kantselei asi on riigijuhti toetada
- Seaduste väljakuulutamine on kummaliselt ladus
- Kadriorg on muutunud liiga mugavaks
On üsna loomulik, et ühed presidendid on rohkem välismaise tegevuse suunal, teised rohkem kodumaisel. Aga vastavalt peaks siis presidendi kantselei suutlikkus olema seda kompenseeriv, kirjutab endine riigikogulane ja Põhiseaduse Assamblee liige Jüri Adams.
Eesti riigi asutusi on üha ümber korraldatud, tihti tundmatuseni. Presidendi kantselei aga püsib varsti juba kolmkümmend aastat umbes samamoodi, nagu Lennart Meri selle kunagi moodustas: presidendi teenindamiseks ja abistamiseks rahvusvahelises ja kodumaises suhtlemises. Meri oli väga vastu katsetele presidendi töösse puutuvaid asju seadustega korraldada. Tema arvates pidi presidendil olema maksimaalne isekorraldamise õigus. Kehtiv presidendi töökorra seadus on sisult tühi ja mõttetu.
Kuid presidendi kantselei töö hulka kuulub ka presidendi abistamine nende konkreetsete siseriiklike tööülesannete teostamisel, mis on loetletud põhiseaduses, peamiselt selle paragrahvis 78: seaduste väljakuulutmine, armuandmine, teenetemärkide andmine jne.
Ei meenu, et kunagi keegi – näiteks riigikontroll või parlamendi mingi komisjon – oleks presidendi tööülesannete täitmise ja kantselei struktuuri otstarbekust ja taset uurinud ning hinnanud. Isegi kui see võiks paista imelik, ei oleks selles midagi lubamatut või ebaloomulikku.
Elus on kõik muutumises ja nii on ka presidendi töödes aastakümnetega palju muutunud. Meil on välja kujunenud kohtulik kriminaalkaristuste kandmise kergenduste süsteem ja seepärast on armuandmine taandunud harvaks ja erakorraliseks. Ka teenetemärkide andmise ettevalmistamisel on välja kujunenud hästi töötav süsteem.
Kuna siinkirjutaja riigitöö kogemus on olnud valdavalt riigikogust, siis olen sattunud mõtlema ka selle üle, mis on olnud põhjuseks, et nüüd läheb seaduste väljakuulutamine hoopis «ladusamalt» kui näiteks Lennart Mere presidentuuri ajal. Kas ehk on riigikogus vastu võetavate seaduste kvaliteet läinud palju paremaks? On aga ju avalik saladus, et tegelikult just vastupidi: valdavalt toimub seal valitsuse esitatud eelnõutekstide ja -tekstikeste kummitembeldamine. Kas peaks arvama, et Kadriorus toimub samamoodi kummitembeldamine?
Mul on ka kahtlus, et kas umbes samamoodi ei eeldata ametisse nimetamiste (nt kohtunike) või riigiametnike kandidaatide esitamise puhul, et võimalikud kahtlused ja vastuväited laekuvad presidendi kantseleisse n-ö iseeneslikult.
Olen kuulnud tervet rida erinevaid seletusi. Et põhiseaduses ette nähtud seaduste väljakuulutamise või tagasisaatmise 14 päevane tähtaeg olevat pikemate tekstide puhul nende läbitöötamiseks ebareaalselt lühike (ja meenub, et praegune õiguskantsler Ülle Madise, kui ta oli veel presidendi õigusnõunik, püüdis hakata menetluses olevate pikkade ja juriidiliselt probleemsemate eelnõude menetlemist jälgima juba ammu enne nende seadusena vastuvõtmist). Et istungjärkude lõppudele (jõulude ja jaanilaupäeva eel) koguneb ebamõistlikult palju vastuvõetud seaduste tekste, nii et ei jätku inimesi-tööjõudu nende lihtsaks läbilugemisekski.
Mul on kujunenud mulje, et Kadriorus on hakatud eeldama, et huvirühmad, kes mõne vastuvõetud seaduse sisulise või õigusliku poolega rahul ei ole, peaksid tulema piisavalt õigel ajal tähelepanu juhtima ja ära tegema ka ettevalmistava kirjatöö. Selline «kaebama tulemine» iseenesest ei ole ju sugugi ebamõistlik. Kuid siin on kolm aga. Esiteks: selline võimalus peaks olema avalikult teada antud. Teiseks: ka kõige paremini vormistatud ja õigel ajal esitatud kaebuste läbitöötamiseks on vaja selleks suutelist personali – olgu või ajutist. Kolmandaks: kes seisab üldiste ja põhimõtteliste küsimiste eest, mille puhul huvirühmad ei näe enda majanduslikele huvidele kahju?
Mul on ka kahtlus, et kas umbes samamoodi ei eeldata ametisse nimetamiste (nt kohtunike) või riigiametnike kandidaatide esitamise puhul, et võimalikud kahtlused ja vastuväited laekuvad presidendi kantseleisse n-ö iseeneslikult. Kas me võime olla kindlad, et vajaliku tasemega julgeolekukontroll saab tehtud enne, aga mitte tagantjärele?
Lõpetuseks: on üsna loomulik, et ühed presidendid on rohkem välismaise tegevuse suunal, teised rohkem kodumaisel. Aga vastavalt peaks siis presidendi kantselei suutlikkus olema seda kompenseeriv.