Andrus Laansalu: kuidas mõista, mida loomad räägivad?

Andrus Laansalu  Foto: Mihkel Maripuu

26.-28. augustini toimuva Biotoopia konverentsi puhul võtab loodusesse ja loomadesse suhtumise teemal sõna Eesti Kunstiakadeemia lektor Andrus Laansalu.

Ma võin kohe sissejuhatuseks ära öelda, et ei ole kliimamuutust ja teiste olendite kohtlemist puudutavatel teemadel tahtnud mitte midagi kirjutada. Esiteks nõuab see korralikke eksperditeadmisi. Ja mitte tingimata selle pärast, et isiklikul kogemusel põhinevad praktikad ja kõhklused ei kõlbaks kasutada. Lihtsalt iga kord, kui need teemad kusagil esile kerkivad, põhjustavad need uskumatus koguses mitte millestki mitte midagi teadvat kisa, nii et kui üldse midagi plaanida öelda, peaks see olema faktide ja korralike teadmistega põhjendatav. Ma loen inimestele loenguid, kus kunstianalüüs ja kultuurist arusaamine on toetatud evolutsiooniteooriale ja biosemiootikale, aga see ei tee minust teadjat kliimamuutuste ja loodushoiu küsimustes. Nii et ma olen eelistanud vaikida.

Teiseks on mul tunne, et kirjandus võib haarata neid teemasid paremini kui ajaleheartikkel. Kui tahta midagi öelda, tuleks võib-olla kirjutada hoopis raamat, mille tegevuse kontekst püüaks tabada kättesaamatu kiirusega lähenevat olevikku – küberpunk-kirjanduse üks olulisemaid autoreid William Gibson ütles juba ammu, et lähitulevik on muutunud prognoosimatuks ja sinna pole mõtet enam tegevust paigutada, tabamatu olevikuga tegelemine on tulevikku suunatud oletuste jaoks piisavalt keeruline raamistus. Ta ütles veel, et me kõik tunneks ennast jätkuvalt mugavamalt 10–15 aasta taguses ajas. See tundub praegu täpne olukorra kokkuvõte.