AK ⟩ Mihkel Mutt: vinnutatud rahvas nöörib natukest

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Ikka kuuleb, et ühes või teises elusfääris tegutsevad meil ahnepäitsud, kel pole au ega häbi ja kes tõmbavad suguvendadel naha üle kõrvade. Sääraseid süüdistusi saadavad sageli sapised kommentaarid: need on ju Eesti (järgneb vastava valdkonna nimetus), teadagi! Viimasel ajal on nii öeldud näiteks meie siseturismiettevõtete (maksa neile, nii et naba paigast!), toitlustajate (oma rahval pole vanalinna kohvikutesse asja!), kütusemüüjate (Lätis on odavam!), aga ka poliitikute («häbeneme meie riigikogu») ja teistegi valdkondade esindajate kohta.

Sellest võib jääda mulje, et meil esineb kalke isikuid ja nende rühmi, kellel on ükskõik, kuidas raha kokku kühveldada. Just nemad leiavad üles valdkonnad, kus see võimalik, või tõmbavad need valdkonnad neid ise ligi. Näib, nagu liiguks seesama kamp krahmajaid ühest valdkonnast teise, n-ö vahetaks rida, sest kuhu «aus kodanik tänavalt» ka ei pöördu, ikka on nemad seal ees. Kui kodaniku käest küsida, mida ta ise neis ameteis teeks, siis esimese hooga ta vist ütleks, et «nööriks natuke vähem», «võtaks inimlikumalt» vms.

Kardetavasti on tegemist illusiooni ja enesepettusega. Loomulikult eksisteerib ka avantüristlikum inimtüüp, kes taipab kiiremini, kus on kõrgem marginaal, ja kelle hingelises raamatupidamises ei teki konflikti turuseaduste ja väärtushinnangute vahel. Aga see ei seleta nähtuse totaalsust, sest seda esineb eesti ühiskonna kõigil astmetel, tipust alla välja.