AK ⟩ Ellipsi kirjanduskool: utoopia lohutus

Hebo Rahman Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Utoopia on «Eesti keele seletava sõnaraamatu» järgi defineeritud kui teostumatu unistus, kujutletav ideaalolek. Sellisena võib see tähistada nii kirjanduslikke, poliitilisi kui ka sotsiaalseid nähtusi, aga ka lihtsalt üht mõtteharjutust, üht unistust. Just nimelt kättesaamatus on sisse kirjutatud sõnasse endasse, mis kreeka keeles tähendab «mittekohta». Kuid lootus ja tõsimeelsus, et «ehk äkki siiski», on see, mis utoopiale iselaadi võlu annab.

Kirjanduses sai utoopia alguse ja teatud mõttes kohe ka lõpu 1516. aastal, kui ilmus Thomas More’i žanrile nime andnud raamat. Peale seda on kõik järgmised utoopilised teosed juba More’i «Utoopia» koopiad. Kuid iga jäljendajaga on selle žanri stiil ja mõte saanud võimaluse muutuda ja areneda, et oma kohta kirjandusväljal tugevamalt kinnitada.

Sajandi jagu alates sünnist püsis utoopia enam-vähem samasugusena: see kirjeldas väljamõeldud kohta, kus on ideaalne ühiskonnakorraldus, moraalselt parem kogukond ja õnnelikud inimesed. Suured ajaloolised ja poliitilised sündmused aga jätsid žanrile oma jälje, see sai uue värvingu, uued eesliiteid (düstoopia, ökotoopia jne), millel igaühel on oma eripära ja funktsioon.