AK ⟩ Jüri Reinvere essee: hirmu halvavad kombitsad

Jüri Reinvere Foto: Mihkel Maripuu

Paljudele eestlastele võib see kõlada üllatavalt, kuid kui vaadata Eestit väljastpoolt, selles mõttes väljastpoolt, et kui ise suhelda peamiselt välismaises töökeskkonnas ning Eestiga seovad samal ajal intensiivsed isiklikud ja tööalased suhted, on täheldusväärne, kui palju võib märgata Eestis elavate inimeste hulgas hirmu. Sellist hirmu, mis on läbistanud kogu ühiskonna ning muutunud märkamatult selle üheks peamiseks tunnuseks. Kõige ehtsamat hirmu, ehkki see hirm pole nii suur nagu küüditamisvagunite või arreteerimiste ees. See on hirm töökoha kaotamise ees.

Nagu öeldud, see hirm on suur, epideemiline ja vallanud suure osa Eestist. Liiga suure. See pole ühe perekonna, ühe büroo või kontori, ühe eluvaldkonna, ühe kolleegide seltskonna või kahe-kolme erineva eriala küsimus. See on midagi, mis on suure osa Eestist teinud jäigaks, muutumisvõimetuks ja liikumatuks. Ja julgeksin isegi väita, et Eestis on selle kaudu ka pesuehtsat suukorvistamist, mis pole küll valdavalt poliitiline.

Ehkki see kõlab esimesel pilgul üsna jahmatavalt ja kindlasti on paljudele võõras mõte, ei tasu selles näha totalitaarse ühiskonna probleemi, sest on olemas suured vaimsed ruumid, kus inimesed võivad vabalt liikuda. Nende hulka kuulub suur hulk arvamusdebatte, sisepoliitika paroodiat ning poliitikute üle lõõpimist. Samas aga tajub üsna ruttu, võrreldes kasvõi Saksamaa või Soome töökeskkonnaga, et nendel vabadel ruumidel on seinad, millest keegi ei julge üle astuda. Või kui, siis riskiga kaotada töö, järgmine projektirahastus või järgmine edutamine. Ja kohe järgmiseks majalaen, laste eratunnid, elustandard ning -stiil, mis on tõstnud meid postkommunistlike maade hulgast tavapäraseks läänelikuks maaks. Vajuda tagasi sügavasse isiklike suhete ning võimaluste puudumise sohu.