• Piirangute rakendamise asemel tuleb keskenduda vaktsineerimisele
  • 120 000 vanemaealist on Eestis ikkagi vaktsineerimata
  • Liikumispiirangud töötavad ainult epideemia algusfaasis
Raul-Allan Kiivet FOTO: Liis Treimann

Testimise tõendid ei aita vaktsineerituse hõlmatust suurendada, sest annavad uue ettekäände sellest loobumiseks ja segregatsioon ajab ainult vihale, kirjutab Tartu ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet. 

Nädal tagasi tõdes riigisekretär terviseameti külmlao skandaali kohta, et kõik osapooled jooksid lati alt läbi, mis on väga masendav teadmine. Esmaspäeval (23.08) kehtestas valitsus detailirohke korralduse 13 leheküljel «Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud» ja sellega jooksis riigiaparaat tervikuna mitte lati alt läbi, vaid hoopis valele staadionile.

Seda korraldust on kommenteeritud õiguslikust aspektist, aga sisuga on hoopis hullem. Augustis 2021 peaks korraldus detailselt käsitlema vaktsineerimist kui ainsat efektiivset meedet koroonahaiguse vastu, kuid vaktsineerimise peatükki selles korralduses ei ole.

Seevastu on peenhäälestatud riigipiiri meetmeid ja riigisiseseid piiranguid, mis põhinevad bürokraatlikul tõendite nõudmisel ning inimeste jagamisel erinevatesse kategooriatesse.

Seletuskirjast on alus ainuõigeks tegevuskavaks siiski leitav: «19. august 2021. aasta seisuga on 60-aastaste ja vanemate vanuserühmas vaktsineerimisega hõlmatud 70 protsenti.»

Seitsekümmend protsenti paistab kena, aga see tähendab, et 120 000 vanemaealist on Eestis ikkagi vaktsineerimata. Nende jaoks on haigus kõige ohtlikum ja rasked haigusvormid kõige levinumad ning just see vanusrühm ajab tervishoiusüsteemi umbe. Irja Lutsar on sellest terve aasta rääkinud söögi alla ja söögi peale, aga kasu ei midagi.

Kuna riigiaparaat ei oska eristada olulist ebaolulisest, siis tuleb valitsuse juurde kibekiiresti erasektorist palgale võtta vaktsineerimise korralduskomitee, kes esimese ülesandena lükkaks käima kõikvõimalikud meetmed vanemaealisteni jõudmiseks.

Testimisega ähvardamine ei too vaktsineerimata vanemaealisi vaktsineerima, sest neil ei ole jaksu, soovi ega raha käia restoranis, spaas või välismaal. See sihtrühm ei ole ülesanne meedikutele, vaid müügitöö kõige laiemas võtmes ja ükski idee ei ole ülearu. Näiteks võiks mitte-vaktsineeritute ärarääkimiseks kasutada ukselt-uksele-müügitöö ning telefonimüügifirmade kogemusi ja töötajad. Eripingutusi vajab vaktsineerimise müügitöö vene keeles.

Armas valitsus, parkige piirangud ja testimine kõrvale ja keskenduge olulisele – vaktsineerimise hoogustamisele.

Kõike seda ei saa teha teisiti kui tsentraalselt juhitud tegevuskava alusel, mida korrigeeritakse jooksvalt vastavalt töö käigus saadud kogemustele. Kuid augustikuu uudis sotsiaalministeeriumist oli, et uue vaktsiinitsaari asemel võetakse maakondades tööle vaktsiinivürstid, mis tegelikult kaost ainult süvendab.

Kõige tõsisem viga valitsuse korralduses on jätta inimestele mulje, et testimine on alternatiiv vaktsineerimisele, kui samaväärse tähendusega on vaktsineerimise tõend ja negatiivne testitulemus. See võib mitte-vaktsineeritutele minna kalliks maksma, kui nad loobuvad kaitsepookimisest ja otsustavad regulaarse testimise kasuks.

Koroona tõendit ei karda ja testimine ei kaitse nakatumise eest. Vaktsineerimata inimene seab ohtu iseenda, sest tal on suurem risk haigestuda ja haigust raskelt või surmavalt põdeda. Alles haigena on ta ohtlik tervetele ning eeskätt teistele mitte-vaktsineeritutele.

Kui vaktsiinid on olemas, on mitte-vaktsineerimine rumal tegu, aga see pole esmakordne ega ainus rumalus, mida oma tervisega teeme. Suitsetamine, joomine ja ülesöömine on samuti terviseriskid, mis on koormaks nii inimestele endile kui tervishoiule.

Piirangute asemel tuleks rakendada positiivsed motivaatorid, et inimesi vaktsineerima saada. Pildil on vaktsineerimine Tallinna Reaalkoolis.  FOTO: Sander Ilvest

Testimise tõendid ei aita vaktsineerituse hõlmatust suurendada, sest annavad uue ettekäände sellest loobumiseks ja segregatsioon ajab ainult vihale. Vaktsiinide puudust enam ei ole ja sobivate võimaluste loomine ja hoidmine koos aktiivse veenmisega on siin lahenduseks.

Hajutamine ja maskide kandmine on vajalik, seevastu testide ja tõenditega mässamine on tohutu energia- ja närvikulu, mida saab kasutada palju mõistlikumalt.

Piirangute mõttekramp on globaalne probleem, sest kõik valitsused tahavad näidata ennast toimekate ja otsustavatena, kuid Eestil pole vaja teiste rumalusest eeskuju võtta.

Liikumispiirangud töötavad ainult epideemia algusfaasis, kui on veel võimalik nakkuse levikut takistada, ja sedagi ainult väga rangete ja totaalsete meetmetena nagu Hiinas. Kusagil mujal ei ole piirangud toonud loodetud kasu, vaid üha enam hoopis tüli.

Armas valitsus, parkige piirangud ja testimine kõrvale ja keskenduge olulisele – vaktsineerimise hoogustamisele.

Piirangute asemel tuleks rakendada positiivsed motivaatorid, üheks selliseks on raha. Kui anda igale järgmisele vaktsineeritud vanemaealisele 50 või 100 eurot, siis on see kulu tühine, võrreldes ärahoitud haigestumise ja tervishoiu ülekoormusega.