Velliste, Pihlak ja Riismaa: Eesti omariiklus saab peagi põlistatud

Eesti lipud. Foto: Erik Prozes / Postimees

Eesti omariikluse põlistumise päeva tähistamise vajalikkusest kirjutavad Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, keemiadoktor Uku Pihlak ja matemaatikadoktor Tiit Riismaa. 

Oli 4. juuni 1984, sinimustvalge lipu 100. sünnipäev. Seda päeva teadvustasid need suhteliselt vähesed, peamiselt vanemad eestlased, kes vaevusid kuulama Ameerika Häält. Nemad olid harjunud ka sellega, et Ernst Jaakson tervitas neid iga aasta 24. veebruaril kui Eesti Vabariigi kodanikke, ehkki neil olid lauasahtlis Nõukogude passid.

Nõukogude võim – koos vahepealse kolmeaastase Saksa okupatsiooniga – oli kestnud juba 44 aastat. See tundus igavikuna. See oli masendav. Vene tsaaride võim oli varem siinmail püsinud kaks sajandit. Küsiti üksteiselt: kas nüüd läheb jälle samamoodi?

Kuid siis ilmus silmapiirile tundmatu nimi: Gorbatšov. Esialgu ei pööratud sellele suuremat tähelepanu. Nimede vahetumine Kremlis oli saanud harjumuspäraseks. Vähehaaval sugenes ometi märke, mis viisid mõttele katsetada lubatu ja lubamatu piire. Sotsioloog Ülo Vooglaid õpetas: ärge astuge täistallaga üle lubatu piiri, astuge ikka poole tallaga. Ja siis vaadake kahele poole. Kui midagi ei juhtu, astuge jälle poole tallaga.