Martin Mölder FOTO: Erik Prozes

Lõpuks saab Eesti endale presidendi järgmiseks viieks aastaks niikuinii. Kuid loodetavasti saame järgmiseks viieks aastaks ka natuke mõtteainet, kuidas olemasolevast süsteemist kasvõi kõige väiksemad ja silmapaistvamad puudused kõrvaldada, kirjutab politoloog Martin Mölder.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Riigikogu hakkab presidendikandidaadi (või kandidaatide) üle hääletama mõne päeva pärast, kuid meil ei ole kindlust selles, kelle hulgast ja kuidas saab Eestile uus president valitud. Ei peagi olema, sest see pole osa presidendi valimise süsteemist. Kui selline olukord tekitab pettumust või hämmingut, siis tasub korraks järele mõelda. Kõik see, mida seni oleme näinud või mis on teadmata ja nägemata, on täielikult kooskõlas kehtiva valimiskorraldusega.

Enne kui pikemalt korralduse juurde minna, tasuks hetkeks mõelda selle protsessi nimetuse peale, sest osa ootustest võib tulla sellest. Kui nimetame seda protsessi «valimisteks», asetub see automaatselt samasse konteksti kohalike või riigikogu valimistega. Need on aga sootuks erinevad nähtused. Praeguse süsteemi alusel kujutavad presidendivalimised endast pigem ametisse nimetamise protseduuri, mis on ennekõike suunatud erakondadele endile, mitte avalikkusele. Erakonnad peavad omavahel kokku leppima sobivas kandidaadis ja siis tema kohta otsuse langetama. President on erakondade esindaja Kadriorus.