KESKKOND ⟩ Mereinstituudi juht Markus Vetemaa: kalade ülepüük on suures osas rannikumeres tõsine probleem

Eesti mereinstituudi rannikumere kalanduse töörühm teeb igal aastal seirepüüke Kihnus, Matsalus, Vilsandil ja Hiiumaa laidudel. Markus Vetemaa (paremal) seirepüügil Vilsandi rannavetes. Foto: Rein Kuresoo

Üle 30 aasta on Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased regulaarselt seiranud kalavarude olukorda meie rannikumere eri osades. Selleks et aru saada, mida nad välitöödel teevad ja milleks on see oluline, osalesin nende seirepüükidel Vilsandil ning vestlesin instituudi direktori Markus Vetemaaga.

Milleks on tarvis seirata Läänemere kalastikku? Kas seire andmetele tuginedes kehtestatakse kalastuskvoodid?

Kvoodiga antakse koguseliselt ette, kui palju kalu tohib üldse püüda. Sellises mõttes antakse Läänemeres kvoote eeskätt räimele ja kilule, aga ka tursale. Lõhel on piiratud püütavate isendite arv. Teiste kalade püüki ei piirata koguseliselt, vaid püüniste piirarvudega.

Kas ülepüük on Läänemeres kõige olulisem kalade arvukust määrav tegur?

Ülepüük on suures osas rannikumeres tõsine probleem. Näiteks Pärnu lahes on just see ahvena ja koha vähesuse peasüüdlane. Muidugi võib näidata näpuga kormoranide ja hüljeste poole, aga suurema osa kalast on välja püüdnud kalurid ise. Mõnes piirkonnas, näiteks Lääne-Saaremaal, tuleb probleemi otsida mujalt, eeskätt kudealade kinnikasvamisest.

Ehkki Läänemere supis on soola vähe, on see rammusam toitainete ja keskkonnamürkide poolest.

Läänemere vähene soolsus pole tõepoolest paljudel mereliikidel lasknud end siin sisse seada. Soolane vesi ei jõua igal aastal piisaval hulgal läbi Taani väinade Läänemerre. Tugevad ookeanivee sissevoolud on juhusliku mustriga, aga korduvad siiski keskeltläbi kümmekonna aasta jooksul ja enam-vähem nii on see tänini. Suurte tormidega sisse tungiv soolane ja raskem vesi täidab Läänemere süvikud, kust see tõrjub stagneerunud hapnikuvaese vee välja.