/nginx/o/2021/08/22/14011560t1h5dae.jpg)
Valitsuserakondade otsus toetada presidendikandidaadina Eesti Rahva Muuseumi direktorit Alar Karist toob küll mõningast selgust klounaadiks muutunud presidendivalimistes, kuid jätab õhku rippuma ka hulga vastuseta küsimusi.
Presidendivalimised riigikogus leiavad aset täpselt nädala pärast. On valdavalt erakondade süü, et presidendikandidaadid pole saanud oma vaateid tutvustada. Laiemale avalikkusele on Alar Karis enamasti tundmatu. Seda näitas ka Kantar Emori arvamusküsitlus augusti algul, kus Karis platseerus ette antud 12 isikust populaarsuselt viimasele kohale. Populaarseim oli selle küsitluse järgi praegune president Kersti Kaljulaid.
Kuid Kaljulaidi kandidatuuri pole erakonnad tõsiselt kaalunud, mis jätab mulje, et valitsuserakonnad, Reformi- ja Keskerakond, otsivad mugavuspresidenti. Kaljulaid pole olnud erakondadele mugav president, hoolimata riigikogus kiirmenetlusega presidendiks saamisest 2016. aastal. On ilmne, et säärast olukorda soovivad erakonnad järgmise viie aasta jooksul vältida. Ent selle eesmärgi nimel on nad saanud ise naerualuseks – eriti tasub seda rõhutada valitsuserakondade puhul, kelle reiting on pidevalt vähenenud.
Demokraatia üks põhitunnus on võimalus valida mitme kandidaadi vahel. Oleks totter ja samas Eesti demokraatiale ohtlik, kui Karis oleks riigikogus ainus kandidaat.
Lõppude lõpuks ei tähenda valitsuserakondade toetus Karisele veel tema saamist riigikogus presidendiks, sest Reformi- ja Keskerakonnal on parlamendis kahe peale 59 kohta. Presidendiks saamiseks läheb aga vaja 68 rahvaesindaja toetust. Jääb küsida, kes on veel need üheksa rahvasaadikut, kes hääletavad tema poolt, ja mida nood oma toetuse eest tahavad. Võibolla saabub selgus pärast Karise kohtumist Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega.
Õnneks on olukorra ennustamatust taibanud ka Karis ise, kes ütles Postimehele, et tema ei hakka talle antavaid hääli kokku lugema.
Selle asemel võiks Karis ära kasutada presidendivalimisteni jäänud seitset päeva, et oma vaateid võimalikult palju rahvale tutvustada. Seegi oleks parem kui mitte midagi, sest erinevalt 2016. aastast pole eesti rahvas saanud näha presidendikandidaatide debatte. Karise mõningane tundmatus tulenebki asjaolust, et presidendivalimiste rongile hüppas ta väga hilja. Aga see pole tema, vaid erakondade süü.
Demokraatia üks põhitunnus on võimalus valida mitme kandidaadi vahel. Oleks totter ja samas Eesti demokraatiale ohtlik, kui Karis oleks riigikogus ainus kandidaat. Ses mõttes tuleb tunnustada EKRE presidendikandidaadi kandidaati Henn Põlluaasa, kes teatas oma otsusest kandideerida juba ammu ja on oma vaateid käinud ka üle Eesti tutvustamas. Kuid et ta saaks päriselt presidendikandidaadiks, peaks EKRE lisaks oma 19 kohale riigikogus leidma veel kaks häält. Siis oleks riigikogul juba kaks presidendikandidaati ja Eesti demokraatia jätaks vähemalt mulje, et presidendiks ei saa üksnes tagatoa diilide ja kellegi ametisse määramisega.
Samas on ammu selge, et presidendivalimiste kord vajab muutmist. Sellest on räägitud alati, kui riigikogu või valimiskogu valib presidenti, kuid iga kord on selle korra muutmine lükkunud viis aastat edasi. Äkki võtaks sedakorda ses suhtes midagi ette?
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)