Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Iga kord kui keegi tuleb välja toreda plaaniga püstitada mõni ausammas, haarab mind soov Jeesuse eeskujul silmili maha langeda ja palvetada: «Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!» (Mt 26:39)




Kodanikuna mulle isegi meeldib ettepanek seada kusagil Tallinnas üles ausammas Boriss Jeltsinile, aga ma töötan ajalehes arvamustoimetajana. Mina ju olen sunnitud lugema kõiki pikki-pikki tekste ausamba «mujale» ehitamisest, ilu puudumisest, hinnast jmt – déjà vu, mille igavust ette kardan. Meil on nii palju oma­inimesi austamata, miks siis nüüd järsku Boriss Nikolajevitš järjekorras ette lasta? No aga kallid sõbrad, omade austamine on ju jälle kellegi meelest marurahvuslik märatsemine! Pealegi, miks teha portree, kui võiksime maailma üllatada memoriaaliga, mida on kena kosmosest vaadata?

Jeesus jätkas palvet: «Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!» Lepin minagi saatusega ja ütlen lihtsalt, mida Jeltsinile Tallinnas koha otsimisest arvan.

Ausamba idee algatajad kasutasid Jeltsini rolli kohta sõna «vastuoluline.» Loomulikult polnud Boriss Nikolajevitš Eesti vabadusvõitleja. Aga ta oli julge ja teotahteline inimene, kellega Eesti saatus ja huvid mitmel otsustaval hetkel õnnelikult kombineerusid. Minu arvates annab see ka võtme kohavalikuks Tallinnas.

Skulptor Mati Karmin väänas Pirita tee ja mere vahele torudest langevarju – Tallinna lahes otsa leidnud lennunduspioneeri Charles Leroux’ auks. Sõidan sellest suviti peaaegu iga päev jalgrattaga mööda ning loen monumendi jalamisse tahutud inimlike omaduste nimesid. Boriss Jeltsin oli julge ja teotahteline vähemalt neil hetkedel, kui Eestigi seda hädasti vajas. Saaksime selgelt osutada, mis meile ta olemises eriti väärtuslik tundus, ning üksiti välistada terve hulga vaidlema ärgitavaid seoseid, mis mõnes kesklinlikumas positsioonis tekkida võiks. Rannapromenaad pole samas mingi alandav nurgatagune.

Ausammas ei ole indulgents, mis kaitseks minevikutegelast ta pattude ülestähendamise eest. Tšetšeenia sõdu jutumärkidesse raamida, nagu seda Eesti uudisteportaalides tehti, on kohatu. Ei tasu unustada Venemaa piiridest väljapoole jäävaid konfliktikoldeid, mida Jeltsini ajast peale sihipäraselt vindumas hoitud on, jpm.

Teistpidi: Putini propagandas on Jeltsin strateegilise visioonita pehmik-alkohoolik, kes langes lääne poolt kavalalt seatud lõksu, ja hea, et päästja emakest Venemaad suurematest alandustest säästis. Ühesõnaga, liiga vähe tehti Jeltsini ajal teistele kurja!

Kui otsustame Jeltsinit kiita, teeme seda eelkõige iseenda pärast (välistamata väikest PR-knihvi!).