Vladimir Juškin: tähesõjad ja NATO artikkel 5

Balti Venemaa uuringute Keskuse direktor Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tänavu 19. juulil teatas Venemaa kaitseministeerium uusima hüperhelikiirusega tiibraketi Zircon (lennukiirusega umbes 7 Machi) edukatest katsetustest. Rakett saadeti teele Valge mere akvatooriumist fregatilt Admiral Gorškov ja see tabas 350 kilomeetri kaugusel Barentsi mere rannikul asuvat sihtmärki. Vene mereväe peastaabi endine ülem admiral Viktor Kravtšenko ütles, et ühelgi teisel laevastikul maailmas pole veel sellist hüperhelikiirusega relva ega ka kaitset selle eest.

Pärsia luuletaja Saadi on kirjutanud: «... kui sul on taskus pudelike muskusega, siis ära karju sellest igal ristteel. Muskuse lõhn ütleb kõik sinu eest». Et kasutada selle 13. sajandi haritlase poeetilist valemit hüperrelvade üle arutlemiseks, peame liikuma paremalt («humanitaarselt») ajupoolkeralt vasakule («tehnilisele») ajupoolkerale ja vastama lihtsale küsimusele: kas riik, kes ei ole suuteline pakkuma maailmale parimat arvutit, autot, nutitelefoni või programmjuhtimisega tööpinki, võib teha valmis maailma parima hüperhelikiirusega raketi? Tavapärane terve mõistuse kogemus ütleb, et see on ebatõenäoline. Nädalalehes Vojenno-promõšlennõi kurjer ilmunud artiklis nimetasid sõjateaduste doktor Konstantin Sivkov ja futuroloog Maksim Kalašnikov Zirconi kasutuks raketiks, kuna Venemaal puuduvad õhu-, mere- ja kosmoseluureks vajalikud instrumendid, ilma milleta pole hüperhelikiirusega rakettide täpne sihtimine võimalik.

Ajakirja Breaking Defense teatel alustab Pentagon 2022. aastal orbitaalse satelliitide rühma paigutamist kaitseks selliste hüperhelikiirusega rakettide löökide eest. Ja selle aasta 9. märtsil korraldasid Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa Liitvabariigi sõjaväelased Euroopa esimese kosmoseõppuse AsterX, mille käigus jälgiti potentsiaalselt ohtlikku kosmoseobjekti ning samuti ohtu oma satelliidile.