Laura Vilbiks FOTO: Madis Veltman / Postimees

Eesti välispoliitika pole veel teismeeast välja kasvanud. Kiirete ja põhimõtteliste otsuste asemel meeldib meile oodata ja vaadata, kas teised ikka ka teevad. Muidu võib ju juhtuda, et teeme juhuslikult liiga palju head.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaja Kallas ütleb, et on meie moraalne kohus mitte maha jätta neid, kes on meid Afganistanis aidanud. Kas moraalne kohus ilmutab end vaid valitud hetkedel, mil selle järgimine jätab meid Euroopas heasse valgusesse? Moraalsest kohusest polnud juttu siis, kui Eesti otsustas välja saata Omari, Eesti missioonisõdurite tõlgi Afganistanis. Moraalne kohus paistab lugu pidavat ka valitsuse nädalaplaanist, oodates viisakalt oma aega (ja jättes samal ajal Eestit aidanud afgaanid eluohtlikusse olukorda).

Tegu pole moraali, vaid oportunismiga. Välisminister Eva-Maria Liimets ütleb, et afgaane tuleks aidata, et olla solidaarne Euroopaga. See sõnastus on kõnekas. Enam ei ole tegu moraalse kohusega, vaid pigem Euroopa Liidu ees lipitsemisega. Eesti ei ole veel päriselt Euroopaks saanud, kui me ei leia seda vajadust aidata enda sisimast, vaid vajame selleks liitlaste sotsiaalset survet. See on keskkooli mentaliteet, kus «õige»käitumise otsustab klassi populaarseimate ninade eeskuju, mitte iseenda veendumused.