/nginx/o/2021/08/17/13998320t1h7863.jpg)
- Vägisi ei tasuks hoonetele omaaegset funktsiooni tagasi anda
- Narva linnajuhid võiksid rohkem nõu küsida arhitektidelt
Diskussioon Narva vanalinna taastamise üle on tänuväärne. Muu hulgas võimaldab see vaadata kõigile neile elementidele, mis kujundavad meie elukeskkonda. Nagu ikka uute vaidlusteemade puhul, oleme üsna segases olukorras, kus ka vaidluse struktuur pole kuigivõrd paika loksunud. Ühed arvavad, et kõik tuleb täpselt nii üles ehitada, nagu me vanadelt plaanidelt ning fotodelt näeme. Teised jälle peavad seda kõike mõttetuks aja ja raha raiskamiseks. Ja nagu ikka – tõde on kuskil vahepeal.
Linn koosneb hulgast elementidest ja suhetest nende vahel. Ning nendest elementidest ja proportsioonidest ka sõltub, kuidas me tajume linnakeskkonda, kas see paistab meile piisavalt «keskaegne» või mitte. Kui tuua ülimalt lihtne näide, siis aedlinnades katavad hooned suhteliselt väikese osa krundist ja hooned on enamasti ühe-kahekorruselised. Seevastu kesklinnas on kinnistute täisehituse protsent suurem ja hooned pigem paljukorruselised. Need kaks näitajat – täisehituse protsent ja korruselisus – määravad suures osas meie emotsiooni piirkonna arhitektuurist.
Liikudes edasi Narva vanalinna taastamise poole, siis milliseid elemente tahaksime taastada mitme sajandi tagusest ajast? Kõigepealt on oluline tänavavõrk. Tallinna vanalinna puhul näeme, et kuigi tänapäeval linna asutades me vaevalt selliselt tänavaid kaardile joonistaks, annavad juba tänavate asukohad aimu, kuidas kunagine elu välja nägi.
Edasi peaksime nii palju kui võimalik taastama ka omaaegsed kinnistud. See pole kindlasti kiire ja kerge protsess – aga arhitektuuri ongi nimetatud aeglaseks kunstiks. Ja samamoodi tuleks püüelda selle poole, et kinnistutel asuksid hooned endistel kohtadel. Siit edasi on loogiline oletada, et me püüdleme ka endisaegse hoonete korruselisuse poole, ning kohane oleks ka kasutada viilkatuseid, nagu me neid enne 1944. aastat nägime.
Pole kuidagi mõistlik üritada hoonetele nende omaaegset funktsiooni vägisi tagasi anda. (Hilis)keskaegne kaupmees pidas samas hoones oma ladu, võttis vastu kliente ning ka elas.
Keerulisem on lugu hoonete fassaadidega. Pole kuidagi mõistlik üritada hoonetele nende omaaegset funktsiooni vägisi tagasi anda. (Hilis)keskaegne kaupmees pidas samas hoones oma ladu, võttis vastu kliente ning ka elas. Kaubanduse äriloogika on möödunud sajanditega nii palju muutunud, et selle kopeerimine tähendaks keskpärast etendust – kuigi ka seda on siin-seal maailmas tehtud, siiski üsna väikeses ulatuses. Sama jutt käib ka käsitööliste kohta, praegu enam ei elata ega töötata sellisel viisil. Kuivõrd majades hakkaks olema uus sisu, muutuks küsitavaks ka endisaegsete fassaadide taastamine. Seda vaadet toetab ka tõdemus, et püüe kõiki detaile kopeerida viib lõpuks esteetilise äpardumiseni. Pigem tasuks anda ruumi arhitektide loovusele ja loota, et ebaõnnestumisest De La Gardie kaubamajaga Tallinnas Viru tänaval on vahepeal õpitud.
Modernistide rahustamiseks kinnitan, et keegi ei plaani taastada kuivkäimlaid ega õues asuvaid kaeve. Uus hoonestus kasutab elektrit ja internetti, kaasaegseid küttelahendusi ning veevarustus ja kanalisatsioon saavad rajatud praeguste standardite kohaselt. Nii et arhitektuuri ja elustandardite poolest on keskaegse Narva vanalinna taastamine täiesti võimalik. Seesama püüdlus sisaldub ka Narva üldplaneeringus. Ent see ambitsioon on väga tagasihoidlik, peaks sihtima palju kõrgemale ja kaugemale.
Diskussioon on välja toonud veel ühe aspekti, nimelt linna- ja vallaarhitektide rolli tähtsuse. Senini pole Narva linnajuhid vanalinnaga seotud võimalustest ja probleemidest arusaamisega hiilanud. Arhitekt on just see ametimees, kelle käest saab vajadusel nõu küsida. Seni tundub, et nii volikogu juht kui ka linnapea on selle võimaluse kasutamata jätnud. Me ei saa nõuda, et poliitiliselt valitud juhid oleksid eksperdid mistahes linnaelu korraldamise küsimustes. Aga selleks ju spetsialistid ongi, et neilt vajadusel nõu küsida.