Juhtkiri ⟩ Ainult halvad valikud

Eesti missioon Afganistanis, patrull külas koos kohalikega. Foto: Raigo Pajula

• Eestil ei olnud 2001. aastal palju muid võimalusi oma julgeolekut tagada
• Afganistan tähendab vähima halva valimist
• Eesti andis oma panuse

Lääne poliitikutel ei olnud luksust valida Afganistanis heade ja halbade lahenduste vahel, küsimus oli halbadest lahendustest kõige vähem halva leidmises.

USA ja liitlased eksisid ega suutnud Afganistanist lahkudes ette näha, kui kiirelt Taliban võimu haarab. Panustamine Afganistani sõjaväe varustamisele ja väljaõppele ei toiminud, ehkki selleks kulutati 20 aastat, rahast ja inimeludest kõnelemata.

Tänasel arvamusküljel kirjutab Ingvar Pärnamäe, et arusaam Afganistanist kui tervikliku identiteediga riigist ei vasta tegelikkusele. Kui millestki sellisest lähtuti, oli tegemist vale­arvestusega.

Miks provintsipealinn provintsipealinna järel Talibanile peaaegu võitluseta järele andis, on küsimus, millele ei saa puhtsõjaliselt vastata. Võimalik, et hõimujuhtide tasemel kalkuleeriti kodusõja pikaajalisi tagajärgi ja kuhu jõukese ameeriklaste lahkumisel lõpuks kaldub. Peeti varjukõnelusi ja otsustati lõpptulemus pigem kohe vastu võtta.

Talibani võit pikaajalises sõjas olnuks laastavam. Lääne poolt vaadates on see aga kahekordne reetmine, sest kõigepealt tõmmati nahk üle kõrvade Donald Trumpil, kes Talibaniga vägede väljaviimise leppe tegi, ning seejärel Joe Bidenil, kes uskus, et Afganistani valitsus ja armee kaitsevad oma positsioone.

Aga isegi neid möödalaske takka­järele tarkusena sarjates, nagu ­paljud poliitikud nüüd teevad, tuleb ­küsida, mis täpsemalt olid paremad lahendused. Afganistani igavesti kohale jääda? Mitte reageerida 11. septembri 2001 terrorirünnakutele? Maksta Talibanile ja Al Qaedale jõuliselt kätte, põhjustades tsiviilohvreid ja inimõiguste rikkumisi?

Eestil pole põhjust oma osalust Afganistanis häbeneda. Me täitsime oma kohust NATO liitlaste ees ning praegune julgeolekuolukord näitab järjest selgemini, kui tähtis see liitlassuhe meile on.

USA autoriteedile on Talibani kiire võidukäik suur löök, aga vaevalt on maailmas kedagi peale USA enda, kes selle autoriteedivaakumi ­uuesti täidab.

Eestil pole põhjust oma osalust Afganistanis häbeneda. Me täitsime oma kohust NATO liitlaste ees ning praegune julgeolekuolukord näitab järjest selgemini, kui tähtis see liitlassuhe meile on. Meie võimuses polnud lahendada probleeme sellisel moel, nagu me ehk oleksime tahtnud, aga meie kaitseväelased tegid head tööd.

Nagu kõigil liitlastel, on meil kohustus nende afgaanide ees, kellega tegime vahetut koostööd ja kelle elud on Talibani võimu all reaalses ohus. MTÜ Mondo koostööpartnerite ­puhul on neid inimesi pisut üle kümne. Küsimus pole selles, kas abikäsi anda, vaid selles, kuidas seda kiirelt teha.

Migratsioonivastase alalhoidlikkuse koht on piir ja valmisolek seista selliste katsumuste vastu, mis tabasid Leedut ja Lätit.

Eestil on täita oma roll ÜRO Julge­olekunõukogus. Nõukogu kaks alalist liiget, Hiina ja Venemaa, ei evakueeri Talibani võimuletulekul Kabulist saatkondi. Lähiaeg näitab, milliseid eeliseid see neile Talibani juhitavas Afganistanis annab.

Me ei tea, kas Taliban muudab võimule tulles oma senist käekirja või kuidas ta üldse valitsemisega toime tuleb.

Läänel pole praegu väga palju käike. Abi saab anda neile, kes seda ise küsivad, ja abi saab olla tingimuslik. Näiteks Saksamaa on andnud Afganistanile 430 miljonit eurot aastas, aga nüüd ütles Berliin, et kui Taliban kalifaadi loob, ei tule sealt sentigi.