Ingvar Pärnamäe: abstraktne Afganistan

Ingvar Pärnamäe Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

• Kohalike identiteedis Afganistani kui sellist sisuliselt pole
• Sisemiselt killustunud riiki oli Talibanil võimalik kerge vaevaga üle võtta
• Eestil on kohustus Afganistani elanike inimõigustele kaasa aidata

See on nüüd juhtunud. Kabul ja kõik teised Afganistani linnad on langenud ja Taliban on peale 20 aastat tagasi Afganistani valitsemas, kirjutab iduettevõtja Ingvar Pärnamäe, Eesti kaitsenõunik Afganistanis aastatel 2008-2009.

Olen veetnud pool aastat oma elust seal riigis Eesti kaitsenõunikuna ja muuhulgas otse sealsetelt inimestelt kuulnud jutte Talibani metsikustest 1990ndatel ja 2000ndate alguses. Seetõttu lähevad need arengud mulle kahtlemata sügavalt korda – seda ennekõike just inimlikust aspektist, mõeldes nendele afgaanidest sõpradele või nende perekondadele, kellel ei ole õnnestunud läände pääseda ning kelle elu on reaalses ohus, kuna nad puutusid kokku ISAFi rahvusvaheliste jõududega. Loomulikult on frustreeriv ka see, et muuhulgas tuhandete eestlaste panus Afganistani ülesehitamiseks ei ole kokkuvõttes kandnud vilja. Nende seas on ka üheksa missioonil hukkunud Eesti kaitseväelast ning kümned vigastatud.

See, et Taliban tungib peale, kui rahvusvahelised väed lahkuvad, oli ootuspärane. Ega muidu poleks sõda vahetpidamata 20 aastat kestnud, kui Talibanil poleks olnud ambitsiooni oma võimupositsiooni Afganistanis esimesel võimalusel taastada. On eraldi põhjaliku analüüsi teema, miks kõrgrelvastatud maailma parimad armeed ei suutnud talupoeglikku Talibani lõpuni likvideerida.

Ega muidu poleks sõda vahetpidamata 20 aastat kestnud, kui Talibanil poleks olnud ambitsiooni oma võimupositsiooni Afganistanis esimesel võimalusel taastada

Samuti oli ootuspärane, et rahvusvahelised väed ei saanud jääda igavesti Afganistani turvama, assisteerima ja paljudel puhkudel ka haldama. Selles mõttes ei ole siin midagi ette heita nt USA-le, kuna ükskord pidi see lahkumine aset leidma ning selleks valmistuti tegelikult pikki aastaid. Sealhulgas aitasin ma ise välisjõudude Afganistanist lahkumisele kaasa, nõustades Afganistani kaitseministeeriumit aastatel 2008–2009. Selle tegevuse eesmärk oli algusest peale õpetada afgaanid piisaval tasemel välja, et nad oleksid ise valmis oma riigi valitsemisega hakkama saama. Juba ainuüksi kohalikus kaitseministeeriumis oli selliseid nõunikke kümneid – üks Eestist, muud nõunikud enamjaolt USAst, Kanadast ja Suurbritanniast. Niisamuti oli see teistes Afganistani ministeeriumides, rääkimata afgaani kaitseväest ja politseijõududest, kus kõik väiksemadki üksused töötasid ja õppisid rahvusvaheliste nõustajate pideva juhendamise all ja edasijõudnute puhul integreeritud üksustena ISAFi jõududega koos.

Mida saab ette heita, on see, et lahkumine toimus lõpuks ikkagi kiirustades – peamiselt veendumata, et afgaanide institutsioonid, sh riigi turvalisuse eest otseselt vastutavad kaitsevägi ja politseijõud on piisavalt väljaõppinud, varustatud ja mehitatud, et nad suudavad pead kanda ning oma kodanikke ja riigi legitiimset võimu kaitsta ilma välise abita.

Kuid Talibani nii kiire edu ja teiselt poolt rahvusvaheliselt tunnustatud Afganistani valitsuse peaaegu olematu võime olukorda kontrollida ja vastupanu osutada võib siiski olla paljudele üllatav. Sellel on palju põhjuseid, kuid tooksin välja neist vaid mõned.

Kohalike identiteedis Afganistani kui sellist sisuliselt pole. On perekond, on suguvõsa, on hõim ja natuke on ka rahvusgrupp, mille liige ollakse.

Üks juurprobleemidest Afganistaniga on see, et kuigi sellel alal on minevikus olnud uhkeid impeeriume, emiraate ja kuningriike, on see reaalses elus suuresti fiktiivne riik, mis esineb peamiselt läänemaailma maakaartidel. Kohalike identiteedis Afganistani kui sellist sisuliselt pole. On perekond, on suguvõsa, on hõim ja natuke on ka rahvusgrupp, mille liige ollakse. Erinevaid rahvaid, muide, elab selles riigis üle 50, kes erinevad teineteisest märkimisväärselt nii keeleliselt, usuliselt kui kommete poolest. Arusaam, et kusagil on ka Afganistan, millel on Kabulis asuv valimistega valitav rahvaesindus, valitsus, institutsioonid, jõustruktuurid, ühtsed sümbolid, ühtsed väärtused ja isegi riigipiir, on olnud kogu aeg ähmane. Ja seda isegi Kabuli eliidi seas.

Seetõttu pole ime, et hästi organiseeritud ja kõrgelt motiveeritud Talibanil oli võimalik seda sisemiselt täiesti killustunud riiki võrdlemisi kerge vaevaga kontrolli alla saada, kui välisjõude enam segamas polnud. Võim vedeles maas – Taliban võttis selle lihtsalt üles. Märkimisväärne osa provintsikeskustest ning lõpuks ka pealinn Kabul loovutati Talibanile ilma igasuguse või väga vähese vastupanu ja võitlusega.

Samuti pole ime, miks kohalikud inimesed ei võidelnud Afganistani eest, nagu siin Eestis on imestatud. See riik lihtsalt ei tähenda neile mitte midagi. Tähtsamad on pere ja sugulaste heaolu, nii palju kui see on rasketes oludes võimalik. Mille nimel siis täpsemalt peaks võitlema?

Sealt ka kokkuvõtteks kahjuks tulemus, et hoolimata 20 aastast Afganistani institutsioonide aitamisest, ei suutnud me välismaalastena neid aidata, sest ei ole eriti olnud kedagi, keda aidata. Me oleme aidanud abstraktset Afganistani, aga mitte reaalseid inimesi, sellistena nagu nad tegelikult on ja millist abi nad on olnud valmis vastu võtma.

Me oleme aidanud abstraktset Afganistani, aga mitte reaalseid inimesi, sellistena nagu nad tegelikult on ja millist abi nad on olnud valmis vastu võtma.

Mis saab edasi? Selles olen ma veendunud, et maailmal ei õnnestu pead Afganistani suhtes liiva alla peita – et ah, las nad teevad seal nii, nagu ise õigeks peavad, ja et kui Taliban lubati võimule, siis järelikult see rahvas ongi oma uusi valitsejaid väärt. Talibani probleem on nimelt see, et nad esindavad vaid ühte radikaalset osa elanikest, oma võimu on nad haaranud vägivallaga ning oma võimulpüsimist tagavad nad terroriga omaenese rahva peal. Talibani eelmisel valitsusajal lisandus sellele kõigele ka rahvusvahelise terrorismi inkubeerimine ja eksportimine. Märkimata ei saa jätta ka põgenikke, mida selline olukord tekitab, ning uimastikaubandust, milles Afganistanil on globaalses mõttes kandev roll – mõlema teema mõju on ulatunud meie koduukseni. On vähe põhjust arvata, et kõik seekord kuidagi teistmoodi läheb, ja seega on Afganistan jätkuvalt meie probleem.

Ma tulin 2009. aasta aprillis sealt riigist ära lootuses veel oma eluajal sellesse riiki turistina tagasi minna. Nüüd tundub, et see eesmärk lükkub pisut edasi. Kuigi olukord on pehmelt öeldes erakordselt keeruline, loodan parimat, et see aeg siiski kunagi tuleb. See kauni looduse, majesteetlike mägede, harukordse puudrilaadse liivaga kõrbete, haljaste oaaside, suurepärase köögi ning sõbralike inimestega riik väärib samamoodi rahu, turvalisust ja elementaarseid inimõigusi nagu ülejäänud maailma riigid. Eesti moraalne kohustus on sellele igal võimalikul moel kaasa aidata.