Juhtkiri ⟩ Saigon ja Kabul

Urmas Nemvaltsi karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Afganistani langemine Talibani kätte on vähendanud USA mainet
• Tähenduslik on tõik, et ameeriklased ei teavitanud liitlasi vägede lahkumisest
• See pole ainult prestiiži, vaid ka meie julgeoleku küsimus

Afganistani langemisega Talibani kätte on kukkunud nullilähedale USA prestiiž, mis seab valusaid küsimusi Washingtoni liitlaste, sealhulgas Eesti ette.

Eile õhtul võttis Taliban kontrolli alla Afganistani pealinna ­Kabuli. 20 aastat väldanud sõda, mis algas ameeriklaste sissetungiga Afganistani, on saanud häbiväärse lõpu. Ega ilmaasjata võrrelnud rahvusvaheline meedia 2021. aasta Kabuli 1975. aasta Saigoniga, mil USA saatkonna katuselt lahkusid viimased kopterid, kui kommunistlik Viet Cong sisenes linna. Eilegi lahkusid Kabulist diplomaatilised saatkonnad ja mitmed välisriigid olid mures oma inimeste riigist välja toimetamise pärast.

Ent võrdlusel Saigoni ja Kabuli vahel on ka laiem tähendus. Mäletatavasti oli USA rahvusvaheline prestiiž nullilähedane pärast põgenemist Saigonist 1975. aastal, pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni Iraanis (ja pärast ebaõnnestunud pantvangide vabastamiskatset seal 1980. aastal) ning pärast üleilmset naftakriisi. Sellele oli eelnenud president Richard Nixoni tagasiastumine 1974. aastal Watergate’i skandaali pärast.

Nüüd on ameeriklased oma prestiiži maha mänginud Afganistani avantüüriga, pahandades kusjuures ka oma liitlasi, sest Washington ei suvatsenud neid vägede kiiremast väljatõmbumisest teavitada. Ida-Euroopat paneb muretsema ameeriklaste pehmem seisukoht Nord Stream 2 torujuhtme suhtes.

Nüüd on ameeriklased oma prestiiži maha mänginud Afganistani avantüüriga, pahandades kusjuures ka oma liitlasi, sest Washington ei suvatsenud neid vägede kiiremast väljatõmbumisest teavitada.

1980. aastate alguse rahvusvahelisest madalseisust aitasid ameeriklastel üle saada mitu asjaolu. Esmalt oli Nõukogude Liit alustanud 1979. aastal ameeriklaste «õnneks» sissetungi sinnasamasse Afganistani, mis pani aluse punaimpeeriumi kokkukukkumisele 12 aastat hiljem. Teiseks tõusis 1981. aastal USA presidendiks Ronald Reagan, kes andis ameeriklastele tagasi uhkuse oma riigi üle ning viis läänemaailma võidule külmas sõjas.

Vaevalt võib loota, et Venemaa või Hiina alustaksid praegu, 2021. aastal samasugust avantüüri nagu Nõukogude Liit 1979. aastal Afganistanis. On ka selge, et praegune USA president Joe Biden pole võrreldav Reaganiga. Bideni ees seisvad sisepoliitilised probleemid ähvardavad tõkestada USA välispoliitilised ambitsioonid.

1980. aastate algul ei pidanud ikestatud Eesti Nõukogude Liidu koosseisus muretsema USA rahvusvahelise prestiiži pärast. Kuid praegu peaksime olema väga mures – juba asjaolu, et ameeriklased ei konsulteerinud liitlastega, enne kui teatasid vägede väljaviimisest, ei anna põhjust rõõmustamiseks. Paraku on rahvusvahelistes suhetes juba kord nii, et võimuvaakum ei püsi kaua: ameeriklastest tühjaks jäänud koha rahvusvahelisel areenil hõivavad muud riigid. Mitte ilmtingimata sõjalise avantüüriga, vaid järk-järgult oma mõjuvõimu kasvatades.

Paradoksaalsel kombel on Eesti praegu ka Afganistani teema hoidja ÜRO Julgeolekunõukogus, kuid Talibani nii kiire pealetung on jätnud maailma riigid vaid imestusest õhku ahmima. Eesti peab nüüd näitama üles aktiivsust ja ÜROs erakorralise istungi kokku kutsumine on õige samm. See pole mitte ainult meie prestiiži, vaid ka meie julgeoleku küsimus.