Juhtkiri ⟩ Kas Lennart Meri lennujaam on veel olemas?

Закрытая фотовыставка. Foto: Euroopa Parlamendi infobüroo Eestis

• Tallinna lennujaam eemaldas näituse Lukašenka vastu protestivatest naistest
• Kas me ei suuda tõesti kaitsta oma seisukohti omaenda territooriumil?
• Poliitiliste pingete vältimiseks ei tohiks loobuda põhimõtetest

On 24. august 1991. Eesti on neljandat päeva iseseisvuse taastanud riik. Eelmisel päeval võeti Tallinnas maha Lenini kuju. Heledas suveülikonnas välisminister Lennart Meri saabub Helsingist laevaga Tallinna. Tal on sadamas vastas ETV reporter Kalle Mihkels: «Tere tulemast iseseisvasse Eestisse,» ütleb Mihkels. «Miks see lipp seal on?» vastab Meri ja näitab sadamahoone katusel lehviva punalipu poole.

Kohale kutsutakse venekeelne sadamaametnik. Meri seletab, et punane lipp on äsja lõppenud fašistlik-kommunistliku putši sümbol ja tuleb kohe maha võtta. Ametnik vastab, et siin on üks aga: «Härra Lukoškin, kes on sadama ülem. Te ju teate tema suhtumist sellesse. Ma kardan, et…» Meri katkestab ametniku jutu: «Ma olen sunnitud seda paluma käsu korras.»

Alates 2009. aasta märtsist kannab Tallinna lennujaam Lennart Meri nime. Tallinna lennujaama omanik on Eesti riik. Lennart Meri nime otsustas lennujaamale anda Andrus Ansipi valitsus 2008. aastal, kui Eesti ühiskonda raputanud pronkssõduri kriisist oli möödas pisut üle ühe aasta.

Mäletatavasti algas pronkssõduri kriis sellest, et politsei viis pronkssõduri juurest minema mitte seal punalippe lehvitanud tegelased, vaid sinna sinimustvalge lipuga läinud mehed. Siis arvas peaminister Andrus Ansip, et me ei saa leppida sellega, et Eestis ei või enam sinimustvalge igal pool lehvida: «Taganed ja taganed ning ühel hetkel võime nii avastada, et oleme oma riigist välja taganenud.»

Eile pidime lugema uudist, et Tallinna lennujaam on võtnud maha fotonäituse Aljaksandr Lukašenka diktatuurile vastu hakkavatest Valgevene naistest. Lennujaam põhjendas oma otsust sellega, et näitus ei meeldinud kõikidele lennujaama külastajatele.

Tallinna lennujaama territoorium on ka Eesti Vabariigi territoorium. Kas oleme nii nõrgaks jäänud, et ei suuda enam kaitsta oma seisukohti omaenda territooriumil?

Kuigi lennujaam ise toetab Eesti valitsuse seisukohti Valgevene küsimuses, siis «turvakaalutlustel ei saa me lennujaama territooriumil lubada poliitiliste pingete tekkimist».

Tallinna lennujaama territoorium on ka Eesti Vabariigi territoorium. Kas tõesti on 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist meie jõud nii nõrgaks jäänud, et me ei suuda enam kaitsta oma seisukohti omaenda territooriumil?

Kui me oleksime püüdnud kogu aeg vältida «poliitiliste pingete tekkimist», siis lehviks Tallinna sadamas endiselt punalipp – sest härra Lukoškinile ja tema semudele ei meeldiks, kui me selle maha võtame. Tallinnas seisaksid endiselt nii Lenini kuju kui ka pronkssõdur, sest on inimesi, kellele ei meeldiks, kui me need maha võtame.

Kirjutame tänases lehes, kuidas taastati Eesti iseseisvus 30 aastat tagasi. Just Eestist pandi veerema laviin, mis Nõukogude impeeriumi lammutas. Hirvepargi meeleavaldus 1987. aastal ei meeldinud KGB-le. Meie 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon ei meeldinud Moskva seltsimeestele ja 1989. aasta Balti kett ei meeldinud neile kohe üldse mitte.

Kas pöörame nüüd, 30 aastat hiljem, pilgu kõrvale, kui impeeriumit üritatakse väiksemas mahus uuesti taastada?