Reti Meema: kas vanalinna päästmiseks peab Vana Toomas isiklikult Raekoja tornist alla tulema?

Foto: Erakogu

Tallinna vanalinna tulevik on jätkuvalt kuum teema, mille üle mõtteid vahetada.

Nagu me teame on Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on üks esimesi kohti, kuhu eestlased oma väliseestlastest kauged sugulased, sõbrad, koostööpartnerid uhkusega viivad.

Koroona on vanalinnale laastavalt mõjunud. Minutis 100 pilti tegevata imepisikeste jaapanlaste hordide asemel valitses juba eelmisel suvel vanalinnas tühjus. Lasnamäelt kultuurireisile tulnud kajakad ja varesed said rahus välikohvikute ümber jäänukeid nokkida. Mitmed ärid, kohvikud, turismifirmad, meenepoed jt on selle pooleteise aasta jooksul pankrotistunud. Kurb! Aga samas täiesti loogiline, kui kõik munad ühte korvi panna.

Turistid enam piirangute tõttu vanalinna ei jõua, aga miks ei jõua sinna ka kohalikud? Mis on esimesed asjad, mis seostuvad meile vanalinnaga? Kui tahad juua kalleimat õlut või kohvi, siis mine tee seda Raekoja platsil! Kui tahad maksta keskmisest turuhinnast mitu korda rohkem, siis tule vanalinna. Kui tahad auto parkimise eest hingehinda maksta, siis seda saab teha vanalinnas! Tahad oma reisikohvri munakiviteedel ära lõhkuda, siis tule vanalinna!

2019. aastal külastasin oma sõpradega Vanalinna Päevasid ja kuna ilm oli kehvapoolne, siis viisin nad tassikesele teele Olde Hansasse. Ja teate mis, mitte ükski mu üheksast sõbrast polnud seal kunagi käinud. Sest nad on terve elu elanud teadmises, et see on turistidele mõeldud koht ja kohalikel pole sinna asja. Samamoodi on see enamike vanalinna teenustega. Meil on eelarvamused, me juhindume mingist aja jooksul tekkinud kuvandist, et vanalinn on justkui turistidele mõeldud kallis eksklusiivne muuseum, kus kohalikel pole asja või noh vaestel.

Kuid mis on Tallinna vanalinna väärtus? Väidetavalt seisneb see eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud. Võib öelda, et Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks.

Ja siit jõuamegi tuumani! See miljöö ja struktuur ei säili iseenesest. Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse verivärske tudengina olen ma omale kahe kõrva vahele suutnud salvestada järgneva: mistahes muinsuskaitseline/väärtuslik objekt säilib kõige paremini, kui selles on elu sees! Ehk oluline on hoida vanalinnas eelkõige selle elanikke ja rentnikke, sest just nemad hoiavad hooned elus. Turistid tulevad ja lähevad, nende jaoks on vanalinna külastamine lihtsalt üks tore elamus, aga ilmselt ei mõtiskle kruiisilaeval oma martiini pokaali kõrval, kuidas päästa küll Tallinna Vanalinn….

Ma usun, et me kõik oleme samal meelel, et midagi peaks muutma ja samamoodi enam edasi ei saa. Olen tutvunud hiljuti Tallinna Vanalinna Päevade mõttetalgute projektijuhi ametirollis erinevate huvigruppide ettepanekutega Tallinna vanalinna tuleviku osas ja õnneks leidub siiski mingi ühisosa, mille poole üheskoos edasi rühkida. Loomulikult on ettepanekuid ka ulmefilmi kategooriast, aga on ka väga edumeelseid ideid. Teatud ideede elluviimiseks tuleks eemaldada erinevaid takistusi, sattuda ilmselt mõne teise huvigrupiga konflikti jne.

Peamise murekohana tuuakse ikka ja jälle vanalinna aegunud ja kehv viidandusüsteem. Meil on kõrgel tasemel Eesti Kunstiakadeemia kõrval Kalamajas, ei pea eriti kaugelt uusi lahendusi otsima. Aga järgides Eesti stiili, siis teeme hästi keerulised hanked ja lõpuks leiame ikka tegijad ilmselt Singapurist! Väikeste pruunide viitade aeg on läbi! Selleks, et asi paistaks väärikas, ei pea see enam olema arhailine, kehvasti loetav ja pruun.

Teise asjana tuuakse huvigruppide poolt välja see, et vanalinnas pole mugav väikeste lastega liikuda ega elada. Munakiviteed ja kõrged ääresillutised teevad vankri ja rattaga liikumise põrguks ning puudub ka munitsipaallasteaed ja mänguväljakud.

Enamik vanalinna pärast südantvalutavatest inimestest on seda meelt, et vanalinnas võiks regulaarselt olla esindatud tänavamuusikud, kes on läbinud kvaliteedikontrolli. Rudolfi kõrvadega keskaealine mees, kes Toompeal ka südasuvel jõululaule joriseb ei ole päris see kvaliteet, mida me turistidele pakkuma peaksime.

Ja loomulikult on üks valupunkt parkimine. Vot selles on erinevatel inimestel väga erinev arusaam. Ühed soovivad parkimise vanalinnast täiesti välja viia ja jätta see piirkond vaid jalakäijatele ja ratturitele, teised soovivad jälle vanalinna parkimistasude alandamist, sest väidetavalt peletab see mitmeid peresid vanalinnast eemale. See on väga põhimõtteline otsus, võttes arvesse, et Tallinn kandideeris veel hiljuti rohelise pealinna tiitlile. Kas me tahame, et inimestel oleks vanalinnas mõnus ja turvaline või autodel?

Veel on olnud ettepanekuid jagada vanalinn erinevateks tsoonideks, üks elanikele, teine meelelahutuskohtadele, kolmas kultuurile jne. See tekitab minus vastakaid tundeid. Ma endiselt ei saa aru inimestest, kes elavad vanalinnas, aga saavad iga kord migreeni, kui Raekoja platsil on toimumas mõni suurem kontsert. Vanalinn on meie kõigi oma! Kui tahad ritsikate laulu kuulata, siis ei ole vanalinn kindlasti see koht. Tuletan meelde, et mitte väga ammu eksisteerisid vanalinnas koos rahumeelselt nii inimesed kui ka koduloomad. Isegi kohut mõisteti inimesele ja notsule sarnaselt! Ja nüüd ei suuda inimesed omavahel rahus eksisteerida?

Ma usun, et me kõik väärtustame meie vanalinna omal moel ja soovime, et selles püsiks elu ja melu. Ma ei kujuta ette, et pisikesed galeriid koliksid kõik tulevikus T1 kaubanduskeskustesse ja kohvikud Bolti või Wolti.

Kujutleme hetkeks: Vana Toomas tuleb Raekoja tornist täna alla. Tema koduks on alates 1530. aastast olnud Raekoja torn. Ta on nelja sajandi jooksul täitnud päevast päeva kohusetruult oma ülesannet: näidanud tallinlastele, kust poolt tuul puhub – kas lõunast või põhjast, idast või läänest. Viimati käis Vana Toomas tornist all linna uudistamas 1996. aastal, mil sai värskenduskuuri. Vana Toomas mõtiskleb; «Pean tunnistama, et selle 25 aastaga on vanalinn päris palju muutunud. Olen tähele pannud, et inimesed ei istu enam ise kohvikutes, neile viivad toitu mingid seljakottidega ratastel tegelased? Kuidas nad oma sammud nii küll täis saavad? Olen saanud nüüd kohvikute ja baaride akendest sisse piiluda ja näha, mis seal toimub, sest seal ei tohi enam väidetavalt suitsetada. Leidsin ühe toreda sisehoovi, kus saaks maha istuda ja mõtiskleda, aga seal oli silt ERAMAA. Kus ma oma piipu nüüd siis popsutan? Olen näinud kohvikutes inimesi, kes söövad vaid kapsast ja menüüdesse on tekkinud juurde mingi imelik toit veeeekannn….. Jahhh, palju on muutunud… Kardan juba mis järgmise 25 aasta pärast juhtunud on, mil ma loodetavasti taas tornist alla tulen. Kuulsin uuest legendist nimega «koroona», aga selgus et see ei olegi mingi mütoloogiline tegelane Hiinamaalt vaid mingi uus katk. Eriti imelik on see, et inimesed muudkui sebivad ringi, küll läheb üks mööda Pikka jalga Toompeale paberitega, küll teine Muinsuskaitseametisse tähtsa näoga, siis kolmas jälle jooksujalu Tallinna Linnavalitsusse. Miks nad ei võiks kõik ühel ajal ühes kohas kokku saada ja oma asjad korraga ära rääkida? Säästaks päris palju aega! Aga ei noh, mida mina tean. Kurb lihtsalt, kui ma Raekoja tornist enam väga inimesi ei näe. Tulgu mis tuleb, mina jään oma tornile truuks ja ei kavatse siit kuskile liikuda.