• Ühiskonna toimimiseks on vajalik poliitilisest positsioonist sõltumatu moraal
  • Vaktsiinivastasus murendab riiki ja demokraatiat
  • Kas on ununenud, et varasemad piirangud panid uksed kinni?
Riigikogu liige Jürgen Ligi. FOTO: Erakogu

Ma ei ole viroloog ja mul pole pädevust kahelda teaduse tõestustes ega elu kinnitustes, et vaktsineerimine on praegu ainuõige tegu. Ma pole ka ajaloolane ega pädev vaidlustama fakti, et hiljemalt Edward Jennerist ehk vähemalt neljandat sajandit teab inimkond, et nakkushaigusi saab vaktsiinidega vältida või talutavaks muuta. Poliitikuna ent on mul pädevus välistada õigus valitsedes või valitsejatele oponeerides olla nii rumal, arg või pahatahtlik, et käituda vastupidi - teaduslikku tõde eitada, vaktsineerimisest keelduda, kahtlusi levitada, rääkimata epideemia eitamisest ja üleskutsetest mitte vaktsineerida ja kehtestatud reeglitele mitte alluda. Mitmed on seda paraku teinud.

Tegelikult ei tohiks poliitik ka kahtlejatele pugeda ega rõhuda igaühe ise-tean- ja oma-keha-õigusele. Poliitik peab käituma teadmisliidrina ja ei saa oma pisikesi hirme või huve seada missioonist kõrgemale, olgu liberaalne demokraatia siin pealegi uskumatult leplik. Erinevalt tavapärastest kriminaalkaristustest ligimestele tervise- ja varalise kahju tekitamise eest jätab ta kahjustajale suure õiguse. Ent ilmne on, et nakkuse laiali kandmine tähendab, et teiste «oma keha» ja «ise» teadmine justkui enam ei loe. Samuti on paraku teada, et valitsused üle maailma reageerivad sellisele vastupanuliikumisele üsna valimatute piirangutega, mis tähendavad ränka hinda kõigile kodanikele, ettevõtetele kui riigile ja haigekassale.

Küsimus ei ole selles, kas valitsus meeldib või kuidas ta on hakkama on saanud. Eesti kukkumine ELi vaktsineerimise tipust kolmandasse kümnesse on omakorda fakt. Asi on ent selles, et ühiskonna toimimiseks on vajalik teatav poliitilisest positsioonist sõltumatu moraal ja kehtestatavad reeglid. Nad kõik ei ole vaieldamatud, küll aga on vajalik nende järgimine. Need samad praegu allumatusele kutsujad olid valitsedes kõige ägedamad piirangute eest võitlejad ja mässisid end kiledesse, mis omakorda on Eesti poliitikaajaloos enneolematult mage.

Asi on selles, et ühiskonna toimimiseks on vajalik teatav poliitilisest positsioonist sõltumatu moraal ja kehtestatavad reeglid.

47

Julgeolekusasutuste järelevalve erikomisjoni juhina on mul pädevus öelda enamatki. Vaktsiinivastasus on olnud silmapaistev instrument Eesti riigi ja üldisemalt lääne demokraatiate murendamise meetodites, osa üldise usaldamatuse ja ebaratsionaalsuse külvamisest. Sel liinil kaasamängijad Eestis pole tingimata teadlikud mõjuagendid, küll aga vaenlaste kasulikud idioodid. Luureasutused tunnevad neid mõjutustrikke ammu ning hulk levitatavast valeinformatsioonist ja meetoditest sel alal on meie väärtusruumis Kremli juurtega. Konkreetselt koroona puhul oli muide pikalt löögi all AstraZeneca vaktsiin, mille kohta käiv valeinfo pidurdas süstimist alternatiivide nappuse ajal, tappis inimesi ja lõhestas ühiskondi. Võrreldes koroona enda ja isegi paljude teiste igapäevaste inimtegevustega on süstimine üsna ohutu – muidugi pole seda päriselt ükski ravim ega haigus –, ent mittesüstimine on ühiskonna ja inimeste heaolu tohutult pärssiv. Sellele Venemaa mõjutustegevus rõhubki ja siin pole küsimus tervishoiust ega inimõigustest. AstraZeneca muide pääses riiklikust laimamisest niipea, kui kirjutas alla koostööleppele Sputniku tootjaga, ent maine- ja tervisekahju oli juba sündinud.

Praeguses olukorras, kus on tarvis mõistust ja otsustavat üksmeelt, pole pettumuse valmistajaid ainult poliitikute seas, vaid ka erasektoris. Ahnus ja rumalus muidugi ongi häälekam, aga ma ei tajunud sellist näiteks masu ja eurokriteeriumide täitmise ajal. Kaubanduskoda ja tööandjate keskliit aitasid hoida sõnumid ohjes ja ideed, et Eesti taastaks kokku kukkunud ekspordinõudluse, puhuks uuesti täis lõhkenud laenu- ja ehitusmulli ning hävitaks oma eelarve- ja rahapoliitilise positsiooni, ei jäänud kõlama. Tunnustati isegi, et poliitika vastas kriisi iseloomule ning riik oli solidaarne kulude kärpimisega, mida turgude kokku kukkumises pidi tegema erasektor. Ja kriisist põrgati nii hoogsalt välja.

Minu sõnum on olnud – ja nüüd on see ka ametlik poliitika –, et süst peab tegema vabaks ja on vaja märki, mis seda kinnitaks.

47

Praegu kuuleb kõva ässitamist, et reeglitele ei allutaks ning vaktsineerimisvastaste soovid oleksid vaktsineeritute omadest paremini kaitstud. Minu sõnum on olnud – ja nüüd on see ka ametlik poliitika –, et süst peab tegema vabaks ja on vaja märki, mis seda kinnitaks. Eesti oli siin aeglasem kui pidanuks, aga see on parem kui mitte midagi ja QR-kood levigu elu normaalsuse taastamise nimel.

Seda vabaduse präänikut tuleks jõulisemalt kasutada ja unustada jutud diskrimineerimisest ning survestamisest. Diskrimineerida saab võrdsete seas, aga vaktsiinist keeldujad ei ole oma mõju poolest teistele nendega võrdsed. Survet on paraku tarvis. Nakkamine, nakatamine ja haiglate koormamine erineb suurusjärke sõltuvalt vaktsineerituse ulatusest. Ka õigus tööle ei saa olla absoluutne, vaid alati seotud ametisse sobivusega, sealhulgas ohutusega klientidele ja töökaaslastele, mille tagamiseks on lihtne võimalus ka saadaval.

Seda vabaduse präänikut tuleks jõulisemalt kasutada ja unustada jutud diskrimineerimisest ning survestamisest.

47

Vaktsineerimise tõhususe üle pole õige nii palju avalikult targutada, mida isegi teadlased kipuvad tegema, sest nii jäetakse tihti ripakile kontekstivabu sõnasabu ja ebaselgust, mis toidab vaktsiinivastaste libamaailma ning lihtsat inimlikku umbusku ja hirmu. Kahtluste ja ebaselguse külvamine põhjendusel, et kõik pole lõpuni uuritud ja modelleeritud, teeb kodanike suunamsel kahju, sest põhiline on kogu aeg teada olnud, isegi uute tüvede valguses. Kogu aeg on asi olnud tõenäosustes ja mõistliku riskiga elamises, mitte õppimises elama ilma koroonaviiruseta, nagu olid valitsuse sõnumid mullu märtsis. Seda elu ei tule, kuid siiski on võimalik elu viirusega ilma raskete tagajärgedeta. Uued tüvedki kujunevad vaktsineerimatuse pinnalt, sest immunvastus pärsib nende teket.

Olen ise juba jõudnud nuriseda oma ujulaga, kes saatis klientidele laiali sõnumi, et soovib pakkuda kõigile võrdseid võimalusi ja lahendab 50 külastaja piirangu ühetaolise elava järjekorraga. See pole absoluutselt aktsepteeritav, sest vaktsineeritute ootele panemine pole põhjendatud ning soosib süstist põhjendamatuid keeldumisi. Sain klubilt küll vastuse, et lahendus on ajutine, aga see on sõnumina algusest peale vale, sest tekitab vastutustundlikele õigustamatu ebameeldivuse, ent vabastab epideemiatoetajad vastutusest. Sarnane seis on muuseumipidajaga, kes pahandab, et ohutust kontrollides kaotab ta külastatavust. Kas tõesti on ununenud, et varasemad piirangud panid uksed hoopis kinni?

Kas tõesti on ununenud, et varasemad piirangud panid uksed hoopis kinni?

47

Sama ka tolle hääleka kohvikupidajaga, kelle meelest kohviku külastamine on universaalne inimõigus ja kes keeldub ohutuse kontrollist põhimõtte pärast. Kas sulgemine on meelest läinud? Selliseid koondatakse nüüd eraldi veebilehele, ent nii saetakse endaalust oksa. Piirangu eesmärk ei olnud luua selle mittetäitjatele turunišši ja valitsus oleks nõrk, kui ei reageeriks.

Mittevaktsineerimise vabadus peab siiski piirnema seal, kus algab teiste vabadus mitte saada ega levitada nakkust – ning mitte saada ühetaolise vabaduste piiramise ohvriks. Kõigil on võimalik vaktsineerida ja aidata elu käimas hoida, sellest keeldujad peavad lihtsalt kõrgest heaolutasemest testega võrreldes loobuma. Vastunäidustuste tõenäosus on võrreldes viiruse kahjuga sedavõrd väike, et pole reeglina õigustus. Ja lõppude lõpuks on muuseumid, kohvikud, klubid, inimeludest rääkimata, meil sellisena olemas üldse ainult põhjusel, et kirjutatud ja kirjutamata reegleid on järgitud, kokkulepetest kinni peetud ning epideemiadki ühiste pingutustega maha surutud.