Ohtlik kärpekava

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Kriisi ajal pole koondamine PPAs hea teguviis
• Ühiskond vajab turvatunnet just praegu
• Sisejulgeolek on sama tähtis kui väline julgeolek

Ametkohtade vähendamine politsei- ja piirivalveametis vähendab kodanike turvatunnet.

Plaan vähendada politsei- ja piirivalveameti (PPA) ametikohti praeguses kriisiolukorras näitab kärpijate suutmatust siduda end tegelikkusega ja on Eestile ohtlik.

Kriis puudutab Eestit mitmeti: meil on koroonapandeemia, kliima soojenemisest tingitud reformid nõuavad tegemist ja Leedu rändekriisi epitsentri nihkumine juba Lätti võib tähendada sisserändajaid Eesti piiril. Mõni Lõuna-Eesti koht on Valgevenele lähemal kui Tallinn, rääkimata Läti lähedusest. Inimeste üldine turvatunne on häiritud. Saata ses olukorras välja signaal PPA ametikohtade mittetäitmisest näitab paralleeluniversumi olemasolu.

Riik tõmbab otsi koomale: riigi eelarvestrateegia järgi on kava kärpida 60,4 miljonit eurot tegevuskulusid. Kurblooliselt kärbitakse kõige rohkem kaitse- ja siseministeeriumi eelarvet, vastavalt 14,3 ja 11,75 miljonit eurot. Seda hoolimata asjaolust, et Eesti majanduslikud väljavaated on head. Eilegi saatis näiteks rahandusministeerium välja pressiteate, mille järgi kasvas maksutulu esimesel poolaastal 13 protsenti.

Ometi näeme kärpeid. PPA eeldatavad kärped pole sugugi esimesed, sellele eelnes teade kaitseväe orkestri kaotamisest. Ent kui kaitseväe orkester on sümboolse (küll väga sümboolse) tähendusega, siis koondamine PPAs muudab meie elu.

Nii on PPA üks suuremaid ametkondi Eestis ja seega puudutab kõik, mis puudutab selle ametkonna käekäiku, väga paljusid inimesi. PPA ametnikud ja töötajad (politseinikud, päästjad, «passilaud» jt) on enamasti ainukesed ametnikud, keda tavainimene riigiametnikest kohtab. Nad peavad olema kättesaadavad ning lisaks põhitööle oma käitumisega sisendama usaldust ja kindlustunnet riigi suhtes.

Algab ju väline julgeolek kodanike turvatundest ja uhkustundest oma riigi üle. Et tekiks soov selle riigi eest võidelda. Riigijuhid saadavad välja sõnumi, et neid huvitab Exceli tabel.

Kui kaitsevaldkonnas on meil valitsenud konsensus, et riigikaitsekulutused peavad olema vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis sisejulgeolekus säärast konsensust ei ole. Ometi ei pea olema eriline julgeolekuanalüütik mõistmaks, et mitmel puhul on väline ja sisemine julgeolek lahutamatud. Algab ju väline julgeolek kodanike turvatundest ja uhkustundest oma riigi üle. Et tekiks soov selle riigi eest võidelda.

Kui aga riigijuhid saadavad välja sõnumi, et neid huvitab Exceli tabel, mitte kodanike turvatunne ja heaolu, on see väga halva kommunikatsiooni näide. Kärped PPAs võivad olla tingitud ka vajadusest organisatsiooni muuta, aga siis tuleb vaadata juhtkonna otsa ja küsida, kas raha mahakriipsutamine on tõesti parim viis muudatusi teha.

Kui kärped on möödapääsmatud, siis tuleks neid ette valmistada tsiviliseeritud riikide moel aastaid – kõigi asjaosalistega läbi rääkides ning juba aegsasti uusi lahendusi reaalseks läbi mängides. Ent me näeme jälle korduvat mustrit, et riik teeb kärped jõuga ja peaaegu ootamatult. Pikemas perspektiivis tekib küsimus, kui õhukeseks me oma riigi laseme hööveldada. Kuidagi ei sooviks tagasi 1990. aastaid, mil Eesti jõustruktuurid olid alles lapsekingades ja kuritegevus lokkas. Loota, et politsei või piirivalve kadumisega ei tule kuritegevus tagasi, on ülim naiivsus. Selle naiivsuse maksame kinni aga meie, maksumaksjad.