Juhtkiri ⟩ Piir on tähtis

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Lukašenka hübriidsõda Leedu piiril on pannud Eestit rändesurvet paremini mõistma
• Piiritõkked on meie ebatäiusliku maailma paratamatu osa
• Samas ei tasu unustada ka migrantide inimlikku kohtlemist

Kui Berliini müür 1989. aastal langes, siis ei näinud me ette, et vaid mõnekümne aasta pärast peame hakkama uusi piiritõkkeid ja okastraataedu ehitama. Ometi on Leedu selles olukorras ning Eesti ja Läti peavad selleks valmistuma. Tõsi, neid tõkkeid ei püstitata meie ja lääne vahele, vaid meil endil lasub kohustus Euroopa Liidu idapiiri kaitsta.

Kui Berliini müür 1989. aastal langes, siis ei näinud me ette, et vaid mõnekümne aasta pärast peame hakkama uusi piiritõkkeid ja okastraataedu ehitama. Ometi on Leedu selles olukorras ning Eesti ja Läti peavad selleks valmistuma. Tõsi, neid tõkkeid ei püstitata meie ja lääne vahele, vaid meil endil lasub kohustus Euroopa Liidu idapiiri kaitsta.

Õigupoolest käis see kohustus kaasas Schengeni viisaruumiga liitudes ning meie piirivalve on teinud head tööd algusaegadest peale. Aeg toob aga uusi probleeme.

Valgevene autoritaarse presidendi Aljaksandr Lukašenka hübriidsõda Leedu ja Euroopa Liidu vastu on avanud täiesti uue dimensiooni ja vahest saame nüüd paremini aru, millises olukorras on Kreeka, Itaalia, Malta või Hispaania, kes maadlevad rändesurvega juba pikka aega.

Nende riikide häda tundus eestlastele kauge probleem ning kui üldse, siis oldi valmis abi andma peamiselt selleks, et me ise ei peaks mingis kahtlases pagulaste laialijagamise skeemis osalema. Abi Leedule on meie kõhunahale lähemal ning seda on ka antud.

Teiselt poolt tuleb Leedult kiiresti õppida, kuidas tõsise kriisiolukorra puhul talitada, milliseid muudatusi seadustes teha ning milliseid volitusi piirivalvele anda.

Politsei- ja piirivalveamet suurendas kontrolli Eesti-Läti piirialadel ning sadamates, et vajadusel migratsioonisurvet paremini tõrjuda. «Meil pole paanikaks põhjust,» rahustab piirivalve Valga patrulligrupi välijuht tänases lehes Postimehe ajakirjanikku.

Liigne rahulikkus võib siiski kätte maksta. Kuigi Iraak peatas migratsioonilennud Minskisse, on olukord Valgevene-Leedu piiril endiselt pingeline. Surve kandub ka Läti ja Poola peale.

Meil tuleb käituda vaba maailma vääriliselt, kaitstes end samal ajal koorma eest, mida me ei suuda kanda. Euroopa tervikuna vajab seda kaitset.

Eesti esmane ohuallikas pole niivõrd Leetu tungivad migrandid, kui see, mis võib juhtuda idapiiril. Mis saab, kui sarnast hübriidsõja võtet kasutab Venemaa? Potentsiaalseid migrante on Aasias küllaga, mõelgem kasvõi Afganistanis toimuva peale.

FSB kunagine inimrööv Eesti-Vene ajutisel kontrolljoonel, kui kaitsepolitseiametnik Eston Kohver 2014. aastal ära viidi, pani meid piiriküsimusele hoopis teisiti vaatama. Kagupiiri väljaehitamine võib olla liiga kallis ja liiga aeglane, kuid pärast Valgevene-Leedu piiril toimuvat ei saa kuidagi öelda, et seda pole vaja.

Me elame ebatäiuslikus maailmas, piiritõkked on selle paratamatu osa. Leedu õppetunnile mõeldes tuleb mõelda ka liitlassuhetele. Kas Leedu üksi suutnuks peatada Iraagi lennukompaniile hõlpsat tulu pakkunud tihelennud Minskisse? See on kaheldav, kuid võttis aega mis võttis, Euroopa Liit saavutas selle.

Me ei või ka unustada, et Leedu piirialal lõksu jäänud migrandid on lihast ja luust inimesed, keda tuleb inimlikult kohelda. Neile ei tohi avada siit teed Euroopa Liitu, kuid ka tagasi saates tuleb neid kohelda inimväärselt.

Berliini müüril, nagu me hästi teame, lasti inimesi lihtsalt maha. Leedu piirivalve sellist kultuuri ei esinda, kuid ta peab valmis olema provokatsioonideks. Meil tuleb käituda vaba maailma vääriliselt, kaitstes end samal ajal koorma eest, mida me ei suuda kanda. Euroopa tervikuna vajab seda kaitset.