Lauri Vahtre: homoabielu kui humanismi mõõdik?

Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Väga kena, et Vootele Päi nii avameelselt asja selgitada võttis: «Tarvis on valgustatud onu Heinot, kes näitaks, et vähemuse õiguste eest seismine ei kahjusta kuidagi mehelikkust ega ole kaasaegne «pehmovärk». Kaliibriga ja karastunud, kuid valgustatud onu Heinot, kellel on vitaalsust ja vilumust, et ka vihasemas debatis mõjuda veenvalt. Mitte kaeveldes ja solvudes, vaid brutaalselt argumenteerides, vajadusel vastasega seinu ja lagesid määrides. Keegi, kes suudab eemalduda kantseliidist ning rääkida otse ja inimkeeles.» Ühesõnaga, kui ikka näiteks Metsatöll võtaks kätte ja teeks ühe korraliku möriseva homosõu, võiks Eesti astuda välja kartulivabariigi seisundist ja liituda eesrindlike rahvaste perega.

Päi lisab igaks juhuks ka majandusliku mõõtme, sest: «Eestlasele on keeruline miskit selgeks teha, lähtudes puhtalt väärtustel või inimlikkusel põhinevast argumentatsioonist – argumenti peab toetama talupojamõistusele hoomatav majanduslik dimensioon.» Mis seisneb selles, et kui meil nn abieluvõrdsust ei kehtestada, siis jääme nälga, sest meile ei saabu enam ei investeeringuid ega töötuid ajukirurge. Selline põlastus oma «inimlikkust mittemõistva» rahva suhtes paneb muidugi kulmu kergitama, aga see on vaid asja üks külg. Teine külg on see, et kogu see jutt on sulaselge jama. Investeeringud ja ajukirurgid vilistavad abieluseaduste peale, nemad lähevad sinna, kus on kasum ja hea palk. Kasvõi Türkmenistani, rääkimata Saudi Araabiast, kus eelnimetatud võrdsusega pole just kõige paremad lood. Püüdke lolle kuskil mujal.

Ent ka jama ajamiseks peab olema põhjus. Sageli on selleks rumalus, teadmatus, ekslikud andmed. Paraku mäletab minu põlvkond hästi ka niisugust varianti, kus täiesti arukad inimesed produtseerisid nii sõnalisi kui ka kirjalikke mõttetusi lihtsalt soovist olla nende poolel, kelle valduses olid ühiskondlikud pöidlakruvid. Ehk lihtsamalt öeldes, soovist kuuluda nende hulka, kes keelavad, käsivad, poovad ja lasevad. Agressiivne pseudoliberalism on juba ammu peavool, mille ligi tasub hoida ja mille demagoogilisi silte ning loosungeid omaltki poolt lehvitada. Jaa, vaat sellel on küll majanduslik mõõde olemas, sellega saab leiba teenida. Töö on muidugi raske. Asi pole rahva tahte teostamises, vaid rahvale oma tahte pealesurumises. Mille Päi ka välja lobiseb: «Meie väljakutse [on] avaliku arvamuse aktiivne kujundamine […]» Juhuks, kui avalik arvamus kuidagi kujuneda ei taha, jääb üle igipäästev indulgents: «Enamuse arvamus ei tohiks olla määrav.» Vaat nii. Kui enamuse arvamus ei tohiks olla määrav, siis peab määrav olema vähemuse arvamus. Valgustatud onu Heino näol oodatakse ilmselt valgustatud absolutismi, mis ennast rumalast eesti rahvast häirida ei lase. Ning ainus viis seda teostada on vägivald, mina muud lahendust ei näe. See võib esineda ka psühhoterrori kujul, mille alla peaks tegelikult liigitama ka Päi kirjutise.