Nädalakommentaar ⟩ Andres Herkel: oo sport, sa oled poliitika

Andres Herkel Foto: Konstantin Sednev

• Valgevene olümpiaametnikud ei talu kriitikat
• Tsimanovskaja jooksudel pole olümpiaajaloos tähtsust
• Valgevene tahab voolida sportlasest riigi omandit ja orja

Valgevene sprinteri Krõstsina Tsimanovskaja nimi ei olnud varem laialt tuntud. Ta oli olümpia keskmik, kes oma 100 meetri eeljooksust edasi ei pääsenud, kirjutab arvamustoimetaja Andres Herkel. 

Tsimanovskaja jõudis uudiste väljaannete esikülgedele, kui ta lõi Tokyo lennujaamas häirekella, sest Valgevene olümpiaametnikud otsustasid naise poole võistluskava pealt koju küüditada.

«Tuleb välja, et meie suuremad ülemused otsustavad alati meie eest,» oli ta enne seda Instagramis kirjutanud, kuna treenerid saatsid ta vastutahtsi 4 x 400 meetri teatejooksule. See polnud tema distants, aga sportlaselt isegi ei küsitud.

Valgevene olümpiaametnikud kriitikat ei talu ja nii otsustati naine vägisi lennukile panna, jätmata talle võimalust 200 meetri eeljooksus võistelda.

Tsimanovskaja jooksudel poleks olümpiaajaloos olulist tähtsust, kui tegemist poleks Valgevenega. Treenerite ja olümpiaametnike teguviis peegeldab Valgevene võimude käekirja.

Juulis ütles ÜRO inimõiguste raportöör Anaïs Marin tabavalt, et režiimikriitiliste valgevenelaste ees seisab sundvalik, kas end tsenseerida, maalt põgeneda või avaldada vastupanu, teades, et see toob paratamatult kaasa vahistamise.

Tsimanovskaja osaks jäi pageda olümpiamängudelt Austria kaudu Poolasse. Enne seda jõudis mitu muudki Euroopa riiki talle uut kodu pakkuda.

Kas me aga märkame, kui suure riigi lipu all tõuseb pjedestaalile hoopis mõne ikestatud väikerahva esindaja?

Valgevene olümpiakomiteed juhtis varem president Aljaksandr ​Lukašenka ise ning alates tänavu veebruarist tema poeg Viktar. Autoritaarse režiimi ettekujutuses allub sport võimule. Aga kust saavad tuge need, kes sellega ei lepi? Aasta tagasi loodi Valgevene spordisolidaarsuse fond, mille algkapitaliks müüs endine ujuja Aljaksandra Gerasimenja maha oma medalid. Fond oli esimesi, kes Tsimanovskaja postitatud appikarjevideot levitas.

ROK algatas Tsimanovskaja küsimuses juurdluse ja on juba varem mõlemad Lukašenkad persona non grata’ks kuulutanud. «Valgevene olümpiakomitee pole kaitsnud oma sportlasi poliitilise diskrimineerimise eest, mis on vastuolus olümpia vaimuga ning rikub olümpialiikumise mainet,» ütles ROKi president Thomas Bach eelmise aasta lõpus. Seega osaleb Valgevene Tokyo mängudel, aga ROK ei pea Valgevene olümpiajuhti legitiimseks.

Nii eelmise sajandi boikotiolümpiate puhul (Moskva 1980, Los Angeles 1984) kui ka hiljem on kõlanud üleskutse hoida sport poliitikast lahus. Üleskutse kõlab õilsalt, aga mõnigi kord õitseb selle varjus alaliitude või olümpiaametnike soov flirtida autoritaarsete riikidega. Seal on mõnigi asi lihtsam, näiteks ei pea taluma kodanikuühiskonna kriitikat, et mängud on kas liiga kallid või nakkusohtlikud, nagu Tokyo puhul esile tuli.

Rahvusvahelisel jäähokiföderatsioonil läks kaua aega, kuni saadi aru, et 2021. aasta maailmameistrivõistlusi ei sobi Minskis korraldada. Paistis, nagu tabanuks alaliitu tõeline ajukramp – kuidas siis äkki nii, Lukašenka oli ju paljulubav hokisõber, miks temaga rahul polda?

Tegelikult seiravad sporti samad ohud mis päriselugi. Näiteks korruptsioon ja autoritaarne juhtimine. Enamik sportlasi tunneb uhkust, kui võistleb rahvuslipu all. Kas me aga märkame, kui suure riigi lipu all tõuseb pjedestaalile hoopis mõne ikestatud väikerahva esindaja? Sageli puudub meil selle kohta taustteave, ehkki olime ise samas olukorras veel 30 aasta eest.

Või too Tsimanovskaja näide, kui sportlasest tahetakse voolida riigi omand ja ori.