Juhtkiri ⟩ Kaja Kallasel ja Jüri Ratasel hakkavad käigud otsa saama

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Keskerakonna käitumises on näha meeleheidet
• President võiks tulla väljastpoolt päevapoliitikute ringi
• Erakondlik egoism tuleks mõneks ajaks kõrvale jätta

Miks on põhjust arvata, et koalitsioonierakonnad on siirad soovis valida vabariigi president seekord riigikogus ja mitte suunata mängu valimiskogu poole? Paradoksaalsel moel viitab sellele eilehommikune teade, et akadeemik Tarmo Soomeret riigikogus kandidaadiks siiski ei esitata.

Kui poleks tahtmist riigikogus 30. augustil valimistulemuseni jõuda, oleks väga hästi sobinud tark ja väärikas kandidaat, kelle paistel end järgnevad kolm nädalat poliitiliselt soojendada. Siis poleks väga muretsetud, kas ta tarvilikud 68 häält saab võib mitte. Uue ühise kandidaadi otsimine osutab aga, et valimiskogu ja kaasnevat erakonnad seekord vist tõesti ei soovi.

Siiski hakkavad Kaja Kallasel ja Jüri Ratasel neis otsinguis käigud otsa saama. Kas järgmine vabariigi president võiks olla näiteks Jüri Luik? Isamaa poliitiku ja diplomaadi Luige nime on presidendiametiga kokku seatud mitut puhku. Kui koalitsioonierakonnad ta nõusse saaksid ja ta kandideeriks, oleksid väljavaated augusti lõpus valitud saada vägagi head. Olgu aga öeldud, et varem pole ju keegi Luigelt jah-sõna saanud.

Lööme arvud kokku. Reformierakonna, Keskerakonna ja Isamaa häältest, kui need salajasel hääletusel tõesti ka ühise kandidaadi poolt antakse, piisab vabariigi presidendi valimiseks. Koalitsioon saaks hääled tahtmise korral kokku ka koos sotsidega. EKRE neil presidendivalimistel tõsimeeli ei osale – on kõigi teiste pakutavate kandidaatide vastu ja kasutab oma kandidaati lihtsalt kohalike valimiste kampaania osana.

Kui riigikogus tahetakse mõne kandidaadi taha kahekolmandikuline enamus saada, on eelduseks, et loomulik erakondlik egoism jäetakse mõneks ajaks kõrvale.

Tõlgendused praegusele olukorrale on kohati risti vastupidised. Ühed ütlevad, et parlamendierakondadel ei ole veel hirmu, et mäng on kuidagi käest ära läinud, ning järele jäänud kolm nädalat on parlamendipoliitikas pikk aeg. Teised analüüsivad, nagu eespool öeldud, et võimalikke käike jääb Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel üha vähemaks ning pigem on just Keskerakonna käitumises näha meeleheitlikkust. On ju nende au küsimus leida usutav ühine kandidaat.

Avalikkuses on ootus, et vabariigi president tuleks väljastpoolt päevapoliitikute ringi. Õilistaks poliitilist maastikku moraalimajakana ja rikastaks Eestit oma elust kaasa võetud eripäraste kogemustega. Poliitikud on aga pikemat aega kõnelenud, et seekord tahetaks pigem valida poliitikas kogenud inimest. Sellist, kes saab aru erakondade ja parlamendi mänguväljast ning sellest, mis on poliitikas võimalik ja mis mitte. Ka sellele soovile on vägagi sisukaid pooltargumente.

Meeles tuleb hoida sedagi, et parlamendisaalid, kust vaatab vastu üksmeelne kätemeri, ei ole enamasti märk hästi toimivast demokraatiast. Samuti oleks vale pidada suureks tagasilöögiks demokraatiale, kui riigikogus ei suudeta ühegi kandidaadi taha kahekolmandikulist enamust saada. Kui seda siiski tahetakse, on eelduseks, et loomulik erakondlik egoism jäetakse mõneks ajaks kõrvale.